Charles Darwin

Charles Darwin 1854

Charles Robert Darwin (12. veebruar 1809 – 19. aprill 1882) oli inglise loodusuurija, kes pani aluse mõjukale evolutsiooniteooriale, esitades loodusliku valiku mõiste. Ta avaldas selle kontseptsiooni 1859. aastal raamatus "The Origin of Species".

Palju andmeid ja inspiratsiooni sai ta ümbermaailmareisilt laeval HMS Beagle, eriti vaatlustelt Galápagose saartel.

Siia tuleb kirjutada Darwini eluloost

[redigeeri] The Origin of Species

Darwinil tekkis tema vastseist kirjutistest ajendatuna kirjavahetus Alfred Russel Wallace'iga, kes töötas Vaikse ookeani lõunaosas. 1. juulil 1858 kanti Londoni teadusseltsis Linnean Society of London koos Wallace'i kirjutisega ette Darwini kirjutis "The Origin of Species by Means of Natural Selection".

Darwini raamat "On the Origin of Species by Means of Natural Selection" ilmus aasta hiljem ning müüdi läbi esimese päevaga.

Kirik vastas raevukalt. Oxfordis korraldati koosolek, kus Oxfordi piiskop Samuel Wilberforce, paljud vaimulikud ja laeva HMS Beagle kapten Robert Fitzroy ründasid Darwinit, Thomas Henry Huxleyt ja teisi evolutsiooni pooldajaid. Kui Wilberforce küsis Huxleylt, kas ta põlvneb ahvidest vanaema või vanaisa poolt, pomises Huxley just nagu endamisi: "Issand andis ta minu kätte", ja vastas, et ta "põlvneks parema meelega ahvist kui haritud mehest, kes on kasutanud oma kultuuri- ja kõneosavuseande eelarvamuste ja vääruse teenistuses".

Oma hilisemates raamatutes "The Variation of Animals and Plants Under Domestication" (1868), "The Descent of Man, and Selection in Relation to Sex" (1871) and "The Expression of Emotions in Animals and Man" (1872), kirjutas ta detailsemalt mitmel teemal, millest raamatus Origin of Species juba juttu oli.

Darwin võeti 1839 Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks (tunnustuseks reisidel koostatud kollektsioonide eest) ja 1878 Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks.

Darwin suri Kentis 19. aprillil 1882. Talle korraldati riiklikud matused ning ta maeti Westminster Abbeysse Isaac Newtoni lähedale.

Aastal 2000 paigutati Charles Dickensi pildi asemel Suurbritannia 20-naelastele rahatähtedele. Öeldavasti oli üheks põhjuseks tema muljetavaldav habe.

[redigeeri] Darwini evolutsiooniteooria

Darwini evolutsiooniteooria põhineb viiel põhilisel tähelepanekul ja nendest tehtud järeldustel. Need tähelepanekud ja järeldused on Ernst Mayr kokku võtnud nii:

Esiteks, liikidel on suur viljakus. Neil on järglasi rohkem, kui neid täiskasvanuks saab.
Teiseks, populatsioonide arvukus jääb enam-vähem samaks väikeste kõikumistega.
Kolmandaks, toiduressursid on piiratud, kuid on enamasti suhteliselt konstantse suurusega. Nendest kolmest tähelepanekust võib järeldada, et sellises keskkonnas tekib isendite vahel olelusvõitlus. (Hiljem on osutunud, et see järeldus pole üldkehtiv.)
Neljandaks, suguliselt paljunevatel liikidel on iga isend teisest erinev. Varieerumine on suur.
Ja viiendaks, suur osa sellest varieerumisest on pärilik. Sellest võib järeldada: maailmas, kus populatsioonid on stabiilsed ja iga isend peab olemasolu eest võitlema, jäävad tõenäolisemalt ellu need, kellel on "paremad" tunnused, ja need soovitavad tunnused kanduvad edasi nende järglastele. (See on jällegi nõrk järeldus, sest "paremad" on siin määratletud tautoloogiliselt.)

Need soodsad tunnused pärivad järgmised põlvkonnad ning aja jooksul muutuvad need populatsioonis valdavaks. See on looduslik valik. Eedasi võib järeldada, et loomulik valik kutsub populatsioonides pikapeale esile muutusi, nii et lõpuks tekivad uued liigid. Neid tähelepanekuid on bioloogias laialdaselt tõestatud, ja isegi fossiilid näitavad nende tõesust.

Darwin arvas, et kogu elu võib olla tekkinud ühest liigist. DNA uurimine kinnitab seda mõtet.

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Teosed eesti keeles

“Loodusuurija reis ümber maailma purjekal "Beagle"”. Tõlkinud Jaan Port, eessõna Arkaadi Uibo. Teaduslik Kirjandus, Tartu 1949, 528 lk.
“Mälupildid: minu teadvuse ja iseloomu arenemisest”. Tõlkinud ja kommenteerinud Mait Ando Raun. MR Piller, Tallinn 2005, 120 lk.
“Autobiograafia”. Tõlkinud ja eessõna: Mart Niklus; teine eessõna: Ivar Puura. Eesti Looduseuurijate Selts, Tartu, 2006, 256 lk.