Fenomenoloogiline filosoofia
Fenomenoloogiline filosoofia ehk fenomenoloogia on filosoofia suund, mis peab filosoofilise uurimise fundamentaalseks üksuseks fenomeni. Fenomenoloogia saanud alguse Edmund Husserli fenomenoloogilisest teadvuse käsitlusest, mis vastandus toonastele psühhologistlikele arusaamadele ning püüdis kirjeldada teadvust intentsionaalsena.
[redigeeri] Lühiülevaade
Tuntumad fenomenoloogilise filosoofia edasiarendajad on Martin Heidegger, Max Scheler ja Eugen Fink, prantsuse filosoof Maurice Merleau-Ponty on saksa fenomenoloogiast eemal seisvana viinud fenomenoloogia ideed ellu oma taju fenomenoloogias. Fenomenoloogiast mõjutatud on ka eksistentsialistlik filosoofia (Jean-Paul Sartre, Karl Jaspers) ja üldse suurem jagu XX sajandi prantsuse filosoofiast (Jacques Derrida, Michel Foucault, Emmanuel Levinas jpt, aga näiteks mitte Gilles Deleuze).
Fenomenoloogilise filosoofia kandjaks pole mitte koolkondlik ühtsus ega mingite fenomenoloogiliste aksioomide kogum, vaid pigem sarnane lähtepunkt, mida nimetatakse fenomenoloogiliseks meetodiks. Tegemist on filosoofilise uurimise meetodiga, mis on saanud alguse Husserli kutsest pöörduda filosoofiate asemel "asjade endi juurde". Husserl vastandub oma filosoofias naturalistliku psühholoogia uurimismeetodile, mis välistab teadvuse intentsionaalsete fenomenide antuse või kirjeldab neid mitte neist endist lähtuvalt, vaid taandab need millelegi nende suhtes välisele.
Husserl põhjendab fenomenoloogia lõpuks transtsendentaalses egos, millega loob ta transtsendentaalse fenomenoloogia, mida enamik tänapäevased fenomenoloogilise filosoofia esindajaid ei järgi.
[redigeeri] Fenomenoloogiline meetod
Kuigi fenomenoloogia on arenenud mitmes suunas, on selle mitmekesisust ühendavaks jäänud fenomenoloogiline meetod, mis lähtub eelkõige fenomeni esmasusest selle ilmingute suhtes. Fenomenoloogilise meetodi üks selgepiirilisemaid määratlusi leidub Heideggeri tuntuima teose "Olemine ja aeg" seitsmendas paragrahvis, selle selgituseks filosoofilise uurimise printsiibina täiendab Heidegger fenomenoloogilist meetodit hiljem fenomenoloogilise reduktsiooni, konstruktsiooni ja destruktsiooni komponentidega, mis üheskoos igasugust fenomenoloogilist käsitlust filosoofiast peaks kandma.
