Fresko
Fresko (itaalia keeles fresco 'värske') on seinamaaliliik ja -tehnika; arhitektuuriga seonduv monumentaalmaal.
Seinale laotatakse mitme kihina lubjast ja liivast tehtud krunt. Fresko maalitakse märjale krohvile lubjakindla värviga; vabaneva süsihappegaasi toimel kalgastub krohvipind klaasjaks. Värvaine reageerib krohvis oleva lubjaga ning tekivad tugevad rikkalikud värvitoonid. Fresko on paindlik, väga püsiv ja suhteliselt odav tehnika.
Freskosid maaliti juba antiikajal, kuid Pompei ja teiste Rooma linnade väljakaevamistel leitud freskode puhul ei ole teada, kas sel ajal kasutati ülalkirjeldatud freskotehnikat ehk nn Itaalia meetodit, mida Cennino Cennini kirjeldab 15. sajandi alguses "tõelise freskona" (buon fresco).
Lisaks tuntakse ka "kuiva freskot" , kus töö võib lõpetada kuival pinnal, nt temperavärvidega peale maalides. Kuivale lubjapinnale tehtud maali nimetatakse secco. Fresco secco't on tihti kasutatud detailide lisamisel või paranduste tegemisel valmis freskodele.
Kahe tehnika suurim erinevus on, et tõeline fresko on kestev samas kui kuiv fresko kipub aja jooksul maha kuluma.
Rohkelt freskosid on maalitud keskajal Bütsantsis, Gruusias ja Serbias; eriti aga 14.–16. sajandil Itaalias (Giotto di Bondone, Mantegna, Michelangelo, Raffael jt) ja Vana-Venes Theophanes Kreeklane, Andrei Rubljov jt).
