Gladiaator
Gladiaatorid (ladina keeles gladiatores, ainsuses gladiator) olid Vana-Roomas elukutselised võitlejad, kes pealtvaatajate meelelahutuseks võitlesid üksteisega ja metsloomadega, mõnikord elu ja surma peale. Need võitlused toimusid areenidel paljudes linnades.
Sõna 'gladiaator' tuleb sõnast gladius, mis tähendas ladina keeles lühikest kaheteralist mõõka, mida kasutasid ka leegionärid.
Gladiaatorite relvadeks olid mõõk ja kilp, võrk ning kolmhark.
Gladiaatorite võitlused said alguse etruskide tavast tuua surnute auks rituaalseid inimohvreid. Esimesed gladiaatorite võitlused Roomas leidsid aset 264 eKr Forum Boariumil Marcus ja Decimus Brutuse vahel nende isa matustel.
Gladiaatorite mängud (munera, ainsuses munus) toimusid amfiteatrites (näiteks Colosseumis) ning sisustasid päeva teise poole pärast võitlusi loomadega (venationes) ja avalikke hukkamisi (noxii). Algsele korraldasid neid rikkad üksikisikud, sageli poliitikud, et pälvida publiku poolehoidu. Vaatemängu korraldajat nimetati editor, munerator või dominus ning teda austati magistraadi ametlike märkidega. Hiljem oli keisritel peaaegu täielik monopol metsloomade jahti, avalikke hukkamisi ja gladiaatorite võitlusi hõlmavate "mängude" (ludi circenses) etendamisel. Tavaliselt oli neil muusikaline saade.
Gladiaatorid valiti tavaliselt sõjavangide, orjade, kurjategijate ja hiljem kristlaste seast. Oli ka vabatahtlikke. Neid õpetati välja spetsiaalsetes koolides (ludi gladiatorii). Üks suuremaid koole oli Ravennas. Roomas oli neli kooli, millest kõige suurema nimi oli Ludus Magnus. See oli Colosseumiga tunneli kaudu ühenduses.
Gladiaatorid kuulusid sageli rändtruppi (familia). Gladiaatorite väljaõpetajat või gladiaatorite tiimi mänedžeri nimetati lanista. Trupi omanik rentis gladiaatoreid neile, kes tahtsid mänge etendada. Üks gladiaator ei võidelnud tavaliselt sagedamini kui kolm korda aastas. Gladiaator võis kuuluda ka rikkale üksikisikule, kes palkas tema väljaõpetamiseks lanista. Mitmel senaatoril ja keisril olid favoriidid.
Kurjategijate puhul eeldati, et nad kas surevad aasta jooksul (ad gladium) või saavad kolme aasta pärast vabaks (ad ludum), kui neil on õnnestunud ellu jääda.
Kreeklased suhtusid nendesse veristesse vaatemängudesse põlastavalt, roomlased vaimustusega.
5. sajandil gladiaatorite võitlused kui paganlikud pidustused lõpetati ristiusu mõjul. Muundununa elavad nad edasi härjavõitluses.
