Haiti

Haiti [ha'iiti] (varasem eestikeelne nimevorm Haiiti) on riik Ameerikas Kariibi meres Kuubast ida pool asuva Haiti saare (Antillide suuruselt teine saar) läänepoolsel kolmandikul (geograafilised koordinaadid 19° 00' N, 72° 25' W). Ta jagab saart idanaabri Dominikaani Vabariigiga, millega tal on väga vähe ühist. Riik on praegu presidendi vastu suunatud mässu järgses anarhias.

Haiti on endine Prantsusmaa koloonia, mis kuulutas end iseseisvaks teisena Ameerika maadest (esimene oli USA). Tegemist on maailma esimese neegrite vabariigiga.

Haiti on läänepoolkera vaeseim maa, mille ajalugu on tumestanud poliitiline vägivald ja diktatuurid. Riik on ülerahvastatud ja maa on suuremalt osalt väheviljakas. Elanikkonna kultuurilised juured on Aafrikas ja Prantsusmaal.

Aastal 2000 valiti presidendiks Jean-Bertrand Aristide, kuid neid valimisi kahtlustatakse võltsimistes. Sellest tingitud vimm ja laialdane korruptsioon kutsusid esile vägivallapuhangu 5. veebruaril 2004, kui relvastatud mässuline rühmitus, mis nimetab end Revolutsiooniliseks Artibonite'i Vastupanurindeks, vallutas Gonaïves' politseijaoskonna. Mäss viis selleni, et 29. veebruaril astus Aristide tagasi.

[redigeeri] Üldist

[redigeeri] Liigendus

Haiti asetseb Haiti saare läänepoolsel kolmandikul. Põhjaranniku lähedal Port-de Paix' linna juures on Tortue saar (Île de la Tortue), mida Haiti saarega ühendab Tortue väin (Canal de la Tortue). Haiti loodeosas asuva Loodepoolsaare (tipneb Môle'i neeme ja Cap-à-Foux'ga) ja Kuuba kaguosa vahele jääb Tuulepealne väin. Loodepoolsaarest edelas on Gonaïves'i laht (Golfe de la Gonâve). Selles lahes asub Gonâve'i saar (Île de la Gonâve), mida eraldab kirdesse jäävast riigi keskosast St.-Marci väin (Canal de St.-Marc) ja lõunasse jäävast Tiburoni poolsaarest Lõunaväin (Canal du Sud). Poolsaare põhjaranniku lähedal on saar Grande Cayemite. Poolsaar tipneb Cap Dame Marie'ga. Lõunapoolseim neem on Pointe à Gravois. Tiburoni poolsaarest lõunaranniku lähedal Kariibi meres on Vache'i saar (Île à Vache).

[redigeeri] Suurus

Riigi pindala on 27 750 või 26 832 km², millest sisevete all on 190 km². Pindala moodustab pisut üle poole Eesti pindalast.

[redigeeri] Piirid

Rannajoone pikkus on 1771 km, maismaapiir Dominikaani Vabariigiga on 360 km pikk.

Territoriaalmere laius on 12 meremiili. Eksklusiivse majandustsooni laius merel on 200 meremiili. Külgneva tsooni laius on 24 meremiili. Mandrišelf kuulub hõlvamise sügavuseni Haitile.

[redigeeri] Loodus

[redigeeri] Pinnamood

Haiti on üks mägisemaid maid Kariibi mere saartel (Lääne-Indias): mäed moodustavad riigi pindalast kolmveerandi. Mäeahelikud ja neid lahutavad madalikud on enam-vähem lääne-idasuunalised. Põhjas algab Loodepoolsaarelt edela-kagusuunaline Põhjaahelik (Massif du Nord), mis jätkub Dominikaani Vabariigis Kesk-Kordiljeeride (Cordillera Central) nime all. Koos moodustavad nad Haiti saare peamäestiku. Lõunas on pikk ja suhteliselt kitsas Tiburoni poolsaar, millel paiknevad Hotte'i mäed (Massif de la Hotte ehk Massif du Sud poolsaare sügavuses, riigi edelaosas) ja Selle'i mäed (Massif de la Selle ehk Chaine de la Selle riigi kaguosas). Selle'i mägedes on ka riigi kõrgeim tipp La Selle (Pic La Selle; 2690 m või 2684 m või 2680 m või 2674 m üle merepinna).

Mäestike vahel riigi keskosas vahelduvad kõrgustikud (Matheux' ahelik (Chaine des Matheux), Mustad mäed (Montagnes Noires) madalike ja tasandikega (Cul de Sac, L'Artibonite'i jõe org, Keskplatoo (Plaine Centrale)). Pealinn Port-au-Prince asub Cul de Saci madalikul. Riigi kirdeosas Cap-Haïtieni linna ümbruses on väike madalik, mille nimi on Põhjatasandik (Plaine du Nord).

[redigeeri] Kliima

Riigi eri piirkondades on kliima väga erinev. Laiuskraadist (17°...20°) tuleneb troopiline kliima. Kliimar mõjutavad ka passaattuuled, ookeani lähedus ja suur kõrgus merepinnast.

Enamasti on õhutemperatuur mõõdukas ning oleneb aastaajast.

Vihma on tavaliselt rohkem (aastane sademete hulk kuni 2000 m) tuulepealsetel mäenõlvadel, mis jäävad loodest puhuvate passaattuulte ette, ning vähem tuulealustel nõlvadel ja suurtes orgudes (500 mm ja vähem), eriti Cul de Sacis ja L'Artibonite'i jõe orus. Kesk-Haiti madalikud on nii kuivad, et põlluharimine nõuab niisutust.

[redigeeri] Loodusõnnetused

Aastatel 1965, 1975, 1977 ja 1980 olid pikad põuad, mis kahjustasid kohvi ja suhkru eksporti ning tekitasid näljahäda.

Purustavad orkaanid on sagedased. 1979 ja 1980 kahjustasid need põllumajandust. Juunist oktoobrini on tormide hooaeg.

Esineb ka üleujutusi.

Piirkond on maavärinaohtlik. 18. sajandil lõhkus maavärin kaks korda Port-au-Prince'i linna ning 1842 Cap-Haïtieni linna.

[redigeeri] Taimestik

Haiti oli kunagi peaaegu täielikult kaetud männi-, leht- ja segametsadega. Tulekahjud, kontrollimatu raiumine ja metsamaa muutmine põllumaaks on enamiku puid hävitanud. Puit on endiselt peamine energiaallikas.

Niisketel kõrgetel nõlvadel on veel mände, mahagonipuid, seedreid ja palisandreid. Põhjas ja loodes on segametsi, lõunas ja edelas troopilisi heitlehiseid ja igihaljaid metsi. On ka metsikuid kohvipuid, kakaopuid ja kookospalme ning palju kohalikke troopilisi viljapuid, näiteks avokaado, apelsinipuu, hapulaimipuu ja mangopuu.

Poolniisketel aladel, näiteks L'Artibonite'i jõe orus, on põhiliselt savann, kus siin-seal kasvab palme.

Cul de Sacis ja teistes kuivades piirkondades (tasandikel) kasvavad kaktused ja astelpõõsad.

[redigeeri] Loomastik

Haitil on palju putuka liike, kuid suuri imetajaid ega mürkmadusid ei ole. Tavalised on pardid, pärlkanad, flamingod ja metsikud tuvid.

[redigeeri] Keskkonnaprobleemid

Metsade pindala väheneb hoogsalt, sest metsamaad põllustatakse ja puitu kasutatakse kütusena. Muldasid kahjustab erosioon. Joogivett napib.

[redigeeri] Loodusvarad

Haiti loodusvarade hulka kuuluvad maavarad boksiit, vask, kaltsiumkarbonaat, kuld ja marmor ning hüdroenergia.

[redigeeri] Riik

[redigeeri] Pealinn

Haiti pealinn on Port-au-Prince.

[redigeeri] Riigikord

Haiti on presidentaalne vabariik valitava presidendi ja Rahvuskoguga. Mõned väidavad, et praktikas on tegemist autoritaarse režiimiga. 29. veebruaril 2004 lõppes mäss president Jean-Bertrand Aristide'i tagasiastumisega. Pole teada, kas praegune riigikord jääb püsima.

Konstitutsioon kehtestati 1987. See järgib USA ja Prantsusmaa eeskuju. Konstitutsiooni kehtivus taastati 1994 pärast seda, kui see oli mõned aastad täielikult või osaliselt peatatud.

[redigeeri] Poliitika

Suurem osa Haiti ajaloost on möödunud poliitilise vägivalla tingimustes ja korrumpeerunud diktaatorite võimu all. 1990 valiti pärast kolmkümmend aastat kestnud diktatuuri ja sõjaväe valitsemist presidendiks Jean-Bertrand Aristide. Suurema osa tema ametiajast valitses sõjaväelise riigipöördega võimule tulnud hunta, kuid 1994 õnnestus Arustide'il võimule naasta. 1996 valiti presidendiks Aristide'i lähedane abiline René Préval. 2000. aasta presidendivalimised, mida opositsioon boikoteeris, võitis jälle Aristide. 2004. aasta alguses muutusid valitsusevastased protestiavaldused vägivaldseiks.

[redigeeri] Rahvastik

[redigeeri] Demograafilised näitajad

Riigi rahvaarv on 7 527 817 (2003), rahvastiku tihedus 271 inimest ruutkilomeetril. Haiti on üks tihedamalt asustatud riike maailmas.

Rahvastiku aastane iive on 1,7%.

Tööhõive on madal.

[redigeeri] Linnad

Umbes 80% elanikest elab maal.

Pealinn Port-au-Prince on kiiresti kasvanud. Seal elab umbes miljon inimest, paljud neist linna ümbritsevates slummides.

Teised suuremad linnad on Cap-Haïtien, Gonaïves, Les Cayes ja Jérémie.

[redigeeri] Päritolu

Haiti elanikud põlvnevad aafriklastest orjadest, kelle tõid Prantsuse kolonistid 17. ja 18. sajandil sisse, et nad suhkrurooistandustes töötaksid.

[redigeeri] Keeled

10% elanikest räägib prantsuse keelt. 90% elanikest räägib haito kerlt, kreooli keelt, mis on kujunenud inglise, prantsuse ja hispaania keele baasil.

[redigeeri] Religioon

Enamik haitilasi on nimeliselt katoliiklased. Kultuur on aafrikalik, ning enamik haitilasi praktiseetib voodood, aafrika usundite ja katoliikluse segu, millesse kuuluvad tantsurituaalid, muusika, maagia ja surnutekultus.

[redigeeri] Majandus

[redigeeri] Vaesus

Haiti on läänepoolkera vaeseim maa. Umbes 80% elanikkonnast elab äärmises vaesuses. Maal elavate haitilaste aastasissetulek on alla 100 USA dollari.

Haitil ei ole õnnestunud saada rahvusvahelistelt sponsoritelt eelarve- ja arenguabi, mida riik hädasti vajab.

[redigeeri] Tööhõive

Unbes 70% haitilasest sõltub põllumajandusest, mis seisneb põhiliselt väiketalupidamises oma tarbeks. Aktiivsest tööjõust on põllumajanduses hõivatud umbes 2/3.

Pärast René Prévali võimuletulekut veebruaris 1996 on loodud vähe töökohti, kuid varimajandus kasvab.

[redigeeri] Maakasutus ja põllumajandus

Maaharimiseks kõlblikuks peetakse umbes 30% maast, kuid rahvaarvu kasvu tõttu on talupidajad olnud sunnitud hõlvama vähekõlbulikku maad. Umbes pool maast on põllumajanduslikus kasutuses.

1998. aasta hinnangu järgi on künnimaad 20,32%, alaliselt on põlluviljade all 12,7%.

Sellest ajast saadik, kui Prantsuse suhkrurooistandused iseseisvusvõitluse käigus hävitati, on Haiti põllumajandus põhinenud väiketaludel, mida pärimine on järjest väiksemaks teinud. Maad haritakse põhiliselt käsitsi, kasutades algelisi tööriistu, sealhulgas kõplaid ja matšeetesid. Väetised ja insektitsiidid on vähestele talunikele taskukohased.

Madal tootlikkus ei pea sammu iibega. Vähemalt 15% toidust imporditakse.

1984 hävitas sigade katk kõik sead.

Põllumajandusaaduste seas on kohv, suhkur, sisal ja eeterlikud õlid.

[redigeeri] Mäendus

Kuni 1983. aastani kaevandati boksiiti, kuid varud lõppesid.

[redigeeri] Tööstus

Tööstust on vähe, peamiselt Port-au-Prince'is. Keskmise suurusega ettevõtted toodavad tsementi, taimeõli, jahu, rafineeritud suhkrut ja tuletikke.

Alates 1960. aastatest on kiiresti kasvanud kergetööstus, mille arvele tuleb 25% Haiti ekspordist.

Odav tööjõud, tööseadusandluse puudumine ja maksuvabastused on Haitisse meelitanud välisfirmasid. Sporditarbeid, rõivaid, mänguasju ja elektrikaupu pannakse kokku USA-st toodud detailidest.

Tööstuses on hõivatud 7% tööjõust.

[redigeeri] Turism

Alates 1980 on turism raskustes.

[redigeeri] Transport

[redigeeri] Maanteed

Maanteid on 3200 kilomeetrit, millest ainult 20% on asfalteeritud. Enamik asfalteerimata teid on vihmaperioodil läbimatud ning kaupa veetakse eeslite ja inimeste seljas.

[redigeeri] Tervishoid

Haitilaste põhitoidus on mais, maniokk, hirss, riis ja puuvili. Vaesuse tõttu söövad maaelanikud liha, kala ja mune harva. Maaelanikud on väga alatoitunud.

Levinud on malaaria, tuberkuloos, hepatiit ja AIDS.

Enamik arste elab Port-au-Prince'is. Maal tuleb üks arst 30 000 elaniku kohta.

[redigeeri] Haridus

Kirjaoskuse tase on 39%.

Maal on üks õpetaja 550 kooliealise lapse kohta. Ainult 5% kooliminejatest saab täieliku alghariduse.

[redigeeri] Ajalugu

Kolumbuse-eelsest ajast on vähe teada. Piirkonnas elasid siboneed, tainod, Quisqueyad ja kariibid.

[redigeeri] Avastamine ja koloniaalvõim

5. detsembril 1492 avastas Christoph Kolumbus Aytí saare, millele ta andis nimeks La Española. Kuigi Bahamale jõudis Kolumbus varem, oli Haiti saar esimene koht Ameerikas, kus hispaanlased kanda kinnitasid.

Hispaanlased kasutasid Haiti saart (ka Hispaniola, Quisqueya, Bohio) 16. sajandi algul baasina eurooplaste ülevõimu kehtestamiseks Uue maailma üle.

[redigeeri] Indiaanlaste väljasuremine

Haiti põliselanikud, aravakkide hulka kuuluvad tainod ehk Taíno-indiaanlased suretati pärast Kolumbuse saabumist välja. 50 aasta pärast oli suurem osa neist surnud. Arvatavasti on tegemist kõige rängema taolise juhtumiga Ameerika avastamise algaegadel.

Paljud on pannud rahvastiku drastilise kokkukuivamise tol perioodil hispaanlastest vallutajate poolt toime pandud genotsiidi arvele. Katoliku preester ja ajaloolane Bartolomé de Las Casas kirjutas oma paljuköitelises teoses Historia de las Indias (1527–1561): "Sellel saarel elas 60 000 [kui ma 1508. aastal saabusin], kaasa arvatud indialased; nii et 1494–1508 oli sõja, orjuse ja kaevanduste tõttu hukka saanud kolm miljonit inimest. Kes seda tulevaste põlvede seas usuks?"

Tänapäeval arvavad paljud ajaloolased, et Las Casase andmed aravakkide arvu kohta olid liialdus ning tõenäoliselt oli aravakke pisut üle miljoni, kuigi on nimetatud ka 8 miljonist suuremaid arve.

Aravakkide erakordselt suure suremuse põhjusteks võivad olla tapmine, raske sunnitöö, rängad karistused orjusele allumatuse eest ja orjastamisevastase vastupanu julm mahasurumine. Olid ka massilised enesetapud hispaanlastest isandate võimust vabanemiseks. 1540. aastateks olid aravakid arvatavasti välja surnud.

On ka väiteid, et kuigi oma osa oli kindlasti põliselanike julmal kohtlemisel ning traditsiooniliste ühiskondade ja traditsioonilise tootmisviisi lõhkumisel, oli suures osas tegemist Vanast maailmast sisse toodud haigustega (rõuged, gripp, leetrid, tüüfus), sest põliselanikel puudus nende vastu immuunsus.

1530. aastaks oli kuld, mida tolleaegse kullapuisttehnoloogia abil oli võimalik kätte saada, otsas. Pilk pöörati Mehhiko ja Peruu poole.

[redigeeri] Piraadid ja istandused

Pärast põliselanike väljasuremist asustati saar Aafrikast toodud orjadega, kes rakendati tööle suhkruroo-, kohvi- ja puuvillaistandustes. Kuni 17. sajandi lõpule saabus orje siiski suhteliselt vähe.

Prantsuse piraadid kasutasid saare lääneosa hiljem tugipunktina Inglise ja Hispaania laevade ründamiseks. 1697 loovutas Hispaania Rijswijki rahuga Haiti saare läänepoolse kolmandiku Prantsusmaale. Kui piraatlusest lõpuks pikkamisi jagu saadi, hakkasid mõned Prantsuse seiklejad istandikuomanikeks. Saare Prantusmaale kuuluvast osast, mida nimetati Saint-Domingue'iks, sai "Antillide pärl", 18. sajandi Prantsuse impeeriumi üks rikkamaid asumaid. Saint-Domingue tootis umbes 40% kogu kohvist, mida Euroopas 1780. aastateks tarbiti. See väike, umbes poole Eesti suurune koloonia tootis rohkem suhkrut ja kohvi kui Briti Lääne-India asumaad kokku.

Sel ajal toodi istandustesse tööle arvatavalt 790 000 Aafrika päritolu orja (1783–1791 tuli Haiti arvele kolmandik kogu transatlantilisest orjakaubandusest). Et aga orje ei suudetud alal hoida, oli selle perioodi lõpul rahvaarvuks umbes 434 000, kellest valgeid oli umbes 31 000.

Saint-Domingue'is oli ka suurim ja rikkaim vabadest värvilistest elanikkond Kariibi mere saartel. 1789. aasta kuningliku rahvaloenduse järgi oli seal umbes 25 000 värvilist. Need olid enamasti Prantsuse kolonistide ja naisorjadest armukeste järeltulijad. Paljud rikkad värvilised olid ka vabaks lastud orjad. Enamik vabasid värvilisi ei olnud neegrid, vaid eurooplaste ja aafriklaste järeltulijad.

18. sajandi lõpus elas Haitil 524 000 inimest, kellest 88% olid neegerorjad.

[redigeeri] Orjade ülestõus

22. augustil 1791 algas orjade ülestõus Haiti kangelaste Toussaint L'Ouverture'i, Jean-Jacques Dessalines'i ja Henri Christophe'i juhtimisel. Prantslaste (mulattide?) vastu võideldes saavutasid ülestõusnud kontrolli Prantsuse asumaa põhjaosa üle. Aastaks 1801 oli Toussaint, kes oli Prantsusmaa poolt kuberneriks määratud, enda kontrolli alla saanud peaaegu kogu saare. (Baseli rahuga 22. juulil 1795 oli ka saare idaosa läinud Prantsusmaale.) Orjandus kaotati ja viidi ellu maareform. 1802 tekkis Toussaint'il Prantsusmaaga konflikt. 25. veebruaril 1803 vallutasid Napoleoni saadetud väed Santo Domingo. Toussaint kutsuti läbirääkimistele, kuid vangistati ja viidi Prantsusmaale, kus ta 7. aprillil 1803 vangistuses suri.

Haitilaste sõjavägi, mida nüüd juhtis Dessalines, lõi novembris 1803 Napoleoni poolt saadetud sõjaväge ning kuulutas endise asumaa Prantsusmaast sõltumatuks kohaliku nime Haiti all. Arvatavasti lõplikku kaotust kartes otsustas Napoleon müüa Louisiana 1803 Ameerika Ühendriikidele.

[redigeeri] Esimene iseseisvusperiood

1. jaanuaril 1804 kuulutas Dessalines, kes oli end Jacques I nime all keisriks kuulutanud, välja Saint-Domingue'i iseseisvuse Haiti nime all. Samal päeval hõivasid Prantsuse väed Santo Domingo (saare idaosa). Seal taaskehtestati orjandus. Haiti nimetas end esimeseks vabaks neegririigiks. Et õigustada orjapidamist teistes riikides, räägiti Haitist kui voodoo-maast.

1805 vallutati saare idaosa tagasi. See jäi Haiti võimu alla 1809. aastani.

Üha despootlikumaks muutuva valitsemise tõttu Dessalines mõrvati 17. oktoobril 1806. Selle taga seisis Henri Christophe. Haiti riik lagunes Christophe'i režiimiks (neegrikeisrite riigiks) Haiti põhjaosas ja Alexandre Pétioni režiimiks (mulattide vabariigiks) lõunaosas. 1811 kuulutas Christophe end Henri I nime all kuningaks, kuid pärast tema enesetappu 1820 Pétionile presidendina järgnenud Jean Pierre Boyer taasühendas Haiti ja jäi võimule 1843. aastani.

Haiti on maailma esimene neegrivabariik ja Ameerika teine vabariik pärast Ameerika Ühendriike. Kuigi Haiti aitas aktiivselt kaasa paljude Ladina-Ameerika maade iseseisvusvõitlusele, jäeti endiste orjade iseseisev riik välja esimeselt läänepoolkera iseseisvate riikide kohtumiselt Panamas 1826 ning USA tunnustas Haitit diplomaatiliselt alles 1862.

Haiti saare Hispaaniale kuulunud ja hispaania keelt rääkiv idaosa Santo Domingo oli alates 1822. aastast Haiti võimu all, kuid lõi 1844 Haitist lahku Dominikaani Vabariigi nime all.

Aastatel 1843–1915 oli Haitis 22 valitsusevahetust ning arvutult riigipöördekatseid ja vandenõusid. Selle aja jooksul oli palju poliitilise ja majandusliku kaose perioode.

[redigeeri] USA okupatsioon

28. juulil 1915, pärast Haiti juhi tapmist rahvahulkade poolt okupeeris riigi USA. Avalikkusele serveeriti seda USA kontrolli tugevdamisena, arvestades Saksamaa sissetungiohtu Esimese maailmasõja käigus. Tegelikult sellist ohtu ei olnud.

USA okupatsioon kestis 19 aastat, augustini 1934. Sel ajal haldas Haitit USA merejalaväekorpus. Haiti klassikalise hariduse süsteem lõhuti. Nad taaskehtestasid orjanduse (corvee labor), mida iseloomustas ahelate kasutamine, piitsutavad ülevaatajad ja viivitamatu surmanuhtlus põgenemiskatse eest.

Okupatsioonivastase vastupanu populaarseima juhi Charlemagne Peralte'i mõrvas USA merejalaväelane, kes teeskles, et on Peralte'i poolehoidja. Peralte'i surnukeha näidati pooduna avalikul väljakul kõigi pühakute päeval. Seda sündmust mäletavad haitilased "ristilöömisena".

[redigeeri] Duvalier'de diktatuur

1957 valiti presidendiks François Duvalier. Tekkis repressiivne ja korrumpeerunud režiim, mis surus opositsiooni jõuga maha ning kasutas voodood. 1964 kuulutas Duvalier, keda tunti Papa Doci nime all, end eluaegseks presidendiks. Kui ta 22. aprillil 1971 suri, päris võimu tema poeg Jean-Claude Duvalier (Baby Doc).

[redigeeri] Diktatuurijärgne periood

Duvalier'de 29-aastane diktatuur lõppes 7. veebruaril 1986. Sellest ajast kuni 1991. aastani valitses Haitit rida ajutisi valitsusi.

1987 kiideti heaks põhiseadus, mis nägi ette valitava kahekojalise parlamendi, valitava riigipea (presidendi) ning peaministri, ministrid ja ülemkohtu, kelle nimetab president parlamendi nõusolekul. Haiti põhiseadus nägi ette ka linnapeade ning kohalike halduskogude valimise.

[redigeeri] Aristide'i esimene ametiaeg

Detsembris 1990 toimusid presidendivalimised, mis kuulutati rahvusvaheliste vaatlejate poolt vabadeks ja õiglasteks. Need võitis 67% häältega karismaatiline katoliku preester Jean-Bertrand Aristide. Ta asus ametisse 7. veebruaril 1991. Sama aasta 30. septembril toimus sõjaväeline riigipööre, mida toetas suur osa riigi ärieliidist.

Aristide läks kolmeks aastaks maapakku. Sõjaväerežiimi ajal tapeti 3000–5000 haitilast. Tekkis suur paadipõgenike vool. USA rannavalve päästis 1991 ja 1992 kokku 41 342 haitilast, mis on rohkem kui 10 eelneval aastal kokku.

Sõjaväerežiimi kolmeaastase valitsemise ajal tegid Ameerika Riikide Organisatsioon ja ÜRO algatusi poliitilise kriisi lahendamiseks põhiseadusliku võimu rahumeelse taastamise teel. 3. juulil 1993 sõlmiti lepe, mida sõjaväelased aga ei täitnud. Haiti vastu kehtestati rahvusvahelised majandussanktsioonid. Võimud ignoreerisid neid ning Haiti niigi nõrk majandus kukkus kokku ja hooletusse jäetud infrastruktuur halvenes.

Haitis hoogustusid repressioonid ja ÜRO ning Ameerika Riikide Organisatsiooni kodaniku- ja inimõiguste seiremissioon (MICIVIH) saadeti maalt välja. 31. juulil 1994 võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni nr. 940, mis volitas ÜRO liikmesriike võtma kõik vajalikud meetmed, et soodustada Haiti sõjaväeliste juhtide lahkumist ja taastada põhiseadusliku valitsuse võim.

Järgnevatel nädalatel moodustati USA juhtimisel rahvusvahelised jõud ÜRO mandaadi täitmiseks sõjalise sekkumise teel. Septembri keskel, kui USA väed valmistusid Haitisse tungima, saatis president Bill Clinton delegatsiooni ekspresident Jimmy Carteri juhtimisel veenma võime naasma põhiseadusekohase valitsemise juurde. Kui sissetungivad väed olid juba saabumas, nõustusid kindral Raoul Cedras ja teised juhtkonna liikmed kõrvale astuma ega osutanud sõjalisele ibterventsioonile vastupanu.

19. septembril 1994 jõudsid Haitisse esimesed üksused 21 000-liikmelistest rahvusvahelistest vägedest. Oktoobri alguses lahkusid kolm sõjaväelise juhtkonna liiget (Cedras, kindral Philippe Biamby ja politseiülem kolonelleitnant Michel François) Haitilt. 15. oktoobril naasid president Aristide ja teised valitud ametnikud.

Rahvusvaheliste rahuvalvajate valvsate pilkude all korraldas võimule naasnud Haiti põhiseaduslik valitsus üleriigilised kohalikud ja parlamendivalimised juunis 1995. Kõikjal tuli võimule Aristide'i pooldajatest koosnev parteide liit OPL (Organisation Politique Lavalas: OPL, 'Lavalasi Poliitiline Organisatsioon'). Et president Aristide'i ametiaeg lõppes veebruaris 1996 ning põhiseadus ei võimaldanud tal kaks ametiaega järjest president olla, nõustus ta kõrvale astuma ja toetama presidendivalimisi detsembris 1995. 88% häältest sai René Préval, Aristide'i väljapaistev poliitiline liitlane, kes 1991 oli olnud Aristide'i peaminister.

[redigeeri] René Prévali presidentuur

7. veebruaril 1996 vannutati René Préval presidendiks. See oli esimene võimu üleandmine ühelt demokraatlikult valitud presidendilt teisele Haiti ajaloos.

1996. aasta lõpus lõi ekspresident Aristide OPL-ist lahku ja asutas uue partei Fanmi Lavalas (FL, 'Lavalasi perekond'). OPL, millel oli parlamendis enamus, nimetas end ümber Võitleva Rahva Organisatsiooniks (Organisation du Peuple en Lutte), säilitades lühendi OPL. Aprillis 1997 toimunud valimistel uuendati kolmandik Senati koosseisust ning moodustati valdade ja linnade esinduskogud. See oli endistele liitlastele esimene võimalus omavaheliseks valimisvõitluseks. Kuigi esialgsed tulemused näitasid enamikul juhtudel FL-i kandidaatide võitu, ei kinnitanud enamik rahvusvahelisi vaatlejaid, et tegemist on vabade ja õiglaste valimistega. Registreeritud valijatest käis hääletamas ainult 5%. Võime süüdistati tulemuste võltsimises.

Prévali valitsus oli sunnitud tulemused tühistama, kuid ei võtnud suurt midagi ette olukorra lahendamiseks. Vaidlused valimistulemuste üle viisid sügava lõheni parlamendis ning seadusandliku ja täidesaatva võimu vahel, mistõttu valitsemine oli peaaegu halvatud. Juunis 1997 astus peaminister Rosny Smarth tagasi. Parlament lükkas tagasi kaks president Prévali esitatud peaministrikandidaati. Lõpuks kinnitati detsembris 1998 peaministriks Jacques Alexis.

Selle poliitilise ummiku ajal ei suutnud valitsus korraldada kohalikke ega parlamendivalimisi 1998. aasta lõpus. Jaanuari alguses 1999 saatis president Préval laiali seadusandjad, kelle ametiaeg oli lõppenud – kogu Saadikutekoja ja kõik Senati liikmed peale 9 – ning muutis kohalikud valitavad ametnikud riigiteenistujateks. President ja peaminister valitsesid dekreetidega ning moodustasid valitsuskabineti, mis koosnes peaaegu täielikult FL-i pooldajatest. Oli tekkinud uus poliitiline liit ESPACE (Demokraatlik Konsultatsioonigrupp), mille survel andis valitsus kolm kohta 9-liikmelises Ajutises Valimisnõukogus (Conseil Électoral Provisoire, CEP) opositsioonirühmitustele ja andis CEP-le mandaadi korraldada valimised 1999. aasta lõpul.

Valimised lükkusid mitu korda edasi. Kohalike nõukogude, vallavalitsuste, linnasaadikute, Saadikutekoja ja 2/3 Senati valimiste esimene voor toimus 21. mail 2000. Valimistel osales lai poliitiliste jõudude spekter. Osalusprotsent oli üle 60%.

Metoodika, millega CEP määras kindlaks Senati valimiste võitjaid, vältides teist hääletusvooru ja võimaldades FL-ile esimeses voorus peaaegu täieliku võidu, tekitas vaidlusi. Rikkumised häältelugemisel ning CEP-i tahtmatus uurida väidetavaid rikkumisi ja võltsimisi õõnestasid usaldust selle organi vastu. Valitsus avaldas nõukogule survet esitada moonutatud tulemused. Nõukogu esimees põgenes Haitilt ja kaks liiget astusid lõpuks tagasi.

Haiti võimud ei reageerinud rahvusvahelistele nõudmistele valimistulemusi korrigeerida. 28. augustil 2000 kutsuti kokku uus parlament, sealhulgas 10 senaatorit, kelle puhul valimisprotseduuri vaidlustati.

Samal ajal ühines enamik opositsiooniparteisid taktikalisse liitu, millest sai lõpuks Convergence Démocratique (CD). See nõudis valimistulemuste tühistamist ning uute valimiste korraldamist uue Ajutise Valimisnõukogu juhtimisel. Sellele pidi eelnema president Prévali tagasiastumine ning ajutise valitsuse võimuletulek. Opositsioon teatas ka novembrile määratud presidendi- ja Senati-valimiste boikoteerimisest.

Mitu Ameerika Riikide Organisatsiooni, Caricomi ja USA diplomaatilist missiooni olid püüdnud savutada parlamendi kokkukutsumise edasilükkamist kuni valimistega seotud tüliküsimuste lahendamiseni. Kui parlament siiski kokku kutsuti, otsustasid Haitit abistavad riigid suunata oma abi valitsusest mööda. Samuti teatasid nad, et ei saada novembris toimuvatele valimistele isegi vaatlejaid.

Vastavalt Haiti põhiseaduses ette nähtud tähtajale toimusid presidendi ja 9 senaatori valimised 26. novembril 2000. Neid valimisi boikoteerisid kõik suuremad opositsiooniparteid ning valimisaktiivsus oli väga madal. Presidendivalimised võitis Jean-Bertrand Aristide. Kõik 9 senaatorikohta sai Fanmi Lavalas.

14. detsembril 2000 teatas CD, et moodustab ajutise valitsuse, mis astub ametisse 7. veebruaril, president Aristide'i ametissevannutamise päeval. Selle valitsuse põhiülesanne pidi olema uute valimiste korraldamine. Et ära hoida tõsisemat kriisi, hankis USA diplomaatiline missioon Aristide'ilt nõusoleku 8-punktilisele plaanile, mis nägi muuhulgas ette mais toimunud valimuste tulemuste läbivaatamise ning uue valimisnõukogu moodustamise.

Veebruari alguses 2001 tõi väljapaistvatest haiitilastest koosnev Tsiviilühiskonna Algatuse Hõlbustamise Komisjon ja Ameerika Riikide Organisatsiooni esindaja läbirääkimisteks kokku Fanmi Lavalasi ja CD esindajad. Fanmi Lavalas ei tahtnud minna kaugemale 8-punktilisest leppest, milleni detsembris oli jõutud. CD nõudis mai- ja novembrivalimiste tulemuste tühistamist ning enda ulatuslikku osalemist valitsemises.

[redigeeri] Aristide'i teine ametiaeg

7. veebruaril 2001 vannutati Jean-Bertrand Aristide Haiti presidendiks. Samal päeval vannutas CD Gérard Gourgue'i 'Konsensuse ja Rahvusliku Liidu Valitsuse ajutiseks presidendiks'. Uusi otseläbirääkimisi Fanmi Lavalasi ja CD vahel hiljem enam ei peetud.

29. veebruaril 2004 pani Aristide presidendivolitused maha ja põgenes riigist.

[redigeeri] Kultuur

[redigeeri] Kirjandus

Haiti vabastaja Toussaint L'Ouverture'i kirjades ja kõnedes on tunda piirkonna identiteet.

Tähtsad kirjanikud on:

Massillon Coicou (1867–1908; hakkas esimesena kasutama Haiti kreooli keelt: "Keiser Dessalines")
Philippe Thoby-Marcelin (1904)
Pierre Marcelin (1908; eelmise vend; kirjutasid ühiselt; talupojaromaanid Le Crayon de Dieu, Canapé-vert, La Bête de Musseau)
Jacques Roumain (1907–1944; talupojaromaan "Kaste peremehed")
Georges Sylvain (1866–1925; kreooli lood Cric-Crac)
Jean Price-Mars (1876–1970; ajaloolane, etnoloog ja poliitik, kirjutas esimese antropoloogilise uurimuse Haitist Ainsi parla l'oncle: "Nõnda kõneles onu", 1928)

[redigeeri] Välislink

Toomas Alatalu artikkel

Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org../../../h/a/i/Haiti.html"

Kategooriad: Põhja-Ameerika maad | Haiti