Kõrvenõges
| Kõrvenõges | |
 |
|
| Taksonoomia | |
| Riik: | Taimed Plantae |
| Hõimkond: | Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass: | Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts: | Roosilaadsed Rosales |
| Sugukond: | Nõgeselised Urticaceae |
| Perekond: | Nõges Urtica |
| Liik | Kõrvenõges U. dioica |
| Urtica dioica | |
Kõrvenõges (Urtica dioica) on mitmeaastane kahekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus 13...150 cm. Värvuselt tume, hallikasroheline.
Rahvapärased nimed: nogulane, nõgene, treegal, supinõges, suskja
Sisukord |
[redigeeri] Välimus
Nõgesed on tumerohelised, tavaliselt liht- ja kõrvekarvadega kahekojalised taimed. Lehed on kitsasmunajad, südaja kuni ümardunud aluse ja terava tipuga. Servad on saagjad ja rootsulised. Õied on väikesed ja rohelised, pöörisjates tipmistes ja kaenlasisestes õisikutes; emasõisikud on hiljem rippuvad. Viljad on väikesed ja pähklilaadsed. Kõrvenõgesed kasvavad keskmiselt 30-100 cm kõrgusteks.
Maapealne vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, harvem lillakas, neljakandiline. Varrel on ka nii kõrve- kui lihtkarvad.
[redigeeri] Leidumine
Kõrvenõges kasvab hästi rammusal ja lämmastikurikkal mullal. Teda võib sageli leida niisketes kuuse-segametsades, metsasihtidel, lepikutes, parkides, niitudel küünide ja kuhjalavade ümbruses, mererannal, elamute läheduses. Kõrvenõgeseid peetakse umbrohuks. Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasias, tulnukana jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage. Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku aluse metsades, parkides, sageli elamute ümbruses, aedades umbrohuna, varemetes, jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal.
[redigeeri] Kasutamine
Kõrvenõges on kõrge väärtusega taim loomasöödana, sisaldab rohkesti mineraalaineid, vitamiini C, oblikhapet jm. Söödataimena on tuntud üle 200 aasta. Lehmadel tõstab piimaandi ja piima rasvasust. Söödaks kasutatakse värskelt, heinana, heinajahuna ja silona koos teiste taimedega. Kuivatatud nõgeselehti antakse talvel kanadele, et neid munema ergutada. Karjamaal loomad nõgest tavaliselt ei söö. Taime on kasutatud ka kiu saamiseks. Kiud on peenike, pehme, siidjas, valge või valkjas, sobib pesu- ja kotiriide, nööride, võrgu jms. valmistamiseks. Teistest kiutaimedest väiksema kiutoodangu tõttu ei ole siiski kultuuri viidud. Noori võsusid ja lehti kasutatakse toiduks salatina. Lehtedest saadud värvainet kasutatakse kui ohutut värvi ravimi- ja toiduainetööstuses. Ravimtaim, lehtedest tehtud teed kasutatakse rahvameditsiinis mitmesuguste sisehaiguste puhul (kopsu-, neeru-, emaka- ja sooleverejooksude peatamine, korrastab ning tugevdab ainevahetust, tõstab isu, vähendab veresoonte lupjumist ja alandab vere suhkrutaset). Kuulub vitamiinitee koostisse. Pikaajalisel tarbimisel võivad tekkida probleemide vere hüübimisega. Reumavalude puhul tehakse nõgesevanne ja viheldakse nõgesevihtadega. Keedist on kasutatud juuste väljalangemise ja kõõma korral pea pesemiseks. Juurtest ja lehtedest saadakse rohelist värvi. Taim võib muutuda umbrohuks heina- ja karjamaadel, põldudel. Risoomid paiknevad küll pindmiselt, kuid on mullast raskesti kättesaadavad.. Taim on toiduks mitmetele taimtoidulistele loomadele. Lehtedest toituvad ka paljude liblikate röövikud.
[redigeeri] Toit
Noori lehti ja võsusid kasutatakse toiduks. Kõrvenõgesel on suur toiteväärtus ja head raviomadused. Ta sisaldab rohkesti valke, mineraalaineid (rauda, magneesiumi, kaaliumi, kaltsiumi), süsivesikuid, vitamiine (eriti C-vitamiini) ja karotiini.
