Nicolaus V
See artikkel räägib paavstist; vastupaavsti kohta vaata artiklit Nicolaus V (vastupaavst)
| Nicolaus V | ||||||||||||||||||
|
Nicolaus V, ilmaliku nimega Tommaso või Tomaso Parentucelli (15. november 1397 – 24. märts 1455), oli paavst 1447–1455.
Tommaso Parentucelli sündis Sarzanas arsti pojana. Ta asus Bolognas õppima teoloogiat ning õpingute ajal tegutses ta Firenze mõjukate perekondade Albizzide ja Strozzide tuutorina. Pärast ülikooli lõpetamist oli ta Bologna piiskopi Niccoló Albergati teenistuses. 1426 asus ta diplomaadina ühtlasi paavsti teenistusse. 1444 sai Parentucelli Albergati surma järel Bologna piiskopiks. 1446 oli ta legaat Frankfurdis. 16. detsembril 1446 pühitses Eugenius IV ta Santa Susanna kardinalpreestriks.
Nicolaus V valiti paavstiks 6. märtsil 1447 kompromisskandidaadina, kuna peamine soosik kardinal Prospero Colonna ei saanud vajalikul arvul hääli. Konklaavil osales 18 kardinali. Nicolaus V krooniti 19. märtsil 1447. Ta võttis endale nime arvatavasti Niccoló Albergati järgi.
Nicolaus V sai võimule XVII oikumeenilise kirikukogu ajal, mil oli tekkinud kirikulõhe vastupaavsti Felix V valimise tõttu. 7. aprillil 1449 nõustus Felix V loobuma pretensioonidest paavstitroonile, millega lõppes 10 aastat kestnud kirikulõhe. Kirikulõhe lõppemise järel kuulutas Nicolaus V 1450 välja juubeliaasta.
Oma endisele teenistuskohale Bologna linnale annetas Nicolaus V poliitilise sõltumatuse. Nicolaus V tunnustas Eugenius IV sidemeid Saksamaaga ja sõlmis 1448 Viini konkordaadi. 19. märtsil 1452 kroonis ta Roomas keisriks Friedrich III.
1453 kukkus läbi Stefano Porcaro kavandatud vandenõu paavsti vastu. Porcaro hukati.
30. septembril 1453 kuulutas Nicolaus V ristisõja, et vabastada Konstantinoopol.
Nicolaus V soovis sisetülides vaevleva Itaalia poliitilist stabiliseerumist, mis teostus pärast tema surma 26. juunil 1455 Itaalia riikide vahel 25 aastaks sõlmitud rahulepinguga. Konfliktide tõttu kavatses ta tugevdada Rooma välikindlustusi ja rajas Kirikuriigis kindluseid.
Nicolaus V oli patrooniks paljudele tol ajal Roomas viibinud meistritele. Tema teenistuses olid näiteks Fra Angelico ja Leon Battista Alberti. Tema soosimisel tõlgiti ladina keelde Vana-Kreeka autoreid. Nicolaus V kogus manuskripte ja lasi neid kopeerida. Pärast tema surma oli Vatikanis 1200 koopiat, mille tõttu peetakse teda Vatikani raamatukogu rajajaks. Tema ajal taastati ja renoveeriti Roomas arvukalt kirikuid, sildu ja muid ehitisi.
1450 saatis ta kardinalid Cusa Nicolause ja Giovanni Capistrano legaatidena Saksamaale ja kardinal d'Estouteville'i legaadina Prantsusmaale.
24. mail 1450 kanoniseeris Nicolaus V Siena Bernardino. Ta kanoniseeris ka Augsburgi Simberti.
Nicolaus V pühitses oma valitsemisajal 11 kardinali 4 konsistooriumil, sealhulgas endise vastupaavsti Felix V. Lisaks itaallastele said kardinalideks 5 prantslast, 1 hispaanlane ja 1 vaimulik Belgiast.
Nicolaus V suri ööl vastu 25. märtsi 1455 Roomas podagrasse. Tema järglaseks sai Calixtus III.
[redigeeri] Kirjandus
- J.N.D. Kelly “Dictionary of the Popes”.
[redigeeri] Välislingid
| Eelnev: Eugenius IV |
Paavst 1447–1455 |
Järgnev: Calixtus III |
