Tsüstiit
| See artikkel vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
Tsüstiit ehk põiepõletik ehk kusepõiepõletik (cystitis) on imetajate kusepõie põletik (tavaliselt koos alumiste kuseteede infektsiooniga).
Sisukord |
[redigeeri] Inimese tsüstiit
[redigeeri] Põhjused
Enamasti kulgeb ta ülenevalt: haigustekitajad satuvad põide nahalt ja pärakuümbrusest kusejuha kaudu. Haigusetekitajateks on enamasti soolebakterid: kaheksal juhul kümnest tekitab põiepõletiku Escherichia coli. Ebapiisava hügieeni korral või kui näiteks pärast roojamist pühitakse pärakut tagant ettepoole, mitte eest tahapoole, satuvad need bakterid (naistel) kuseteede lähedusse. Kui nad kord on kuseteedesse sattunud ning ravimata jätmisel põide jõudnud, on neil seal head elutingimused ning nad paljunevad kiiresti ja tabavad limaskesti. Haigusetekitajateks võivad olla näiteks ka stafülokokid, streptokokid, gonokokid, mükobakterid või trihhomonaadid.
Põiepõletik tekib sageli alakeha alajahtumise tagajärjel, sest see nõrgestab põie kaitsevõimet, nii et bakteritel on kergem sinna elama asuda. Ka pärast külmetust võivad organismi kaitsemehhanismid niipalju nõrgenenud, et ei suuda bakteritele vastu panna.
Et naiste kusejuha on palju lühem (ainult mõni sentimeeter), esineb põiepõletikku üle kahe korra sagedamini naistel. Tupeavast saavad nakkusetektajad suhteliselt kergesti sattuda kuseteedesse ja põide. Eriti ohtlik on suguühe, sest liigutused võivad ajada haigusetekitajad kuseteedesse. Seda põiepõletikku vormi nimetatakse mesinädalatetsüstiidiks (honeymoon cystitis). Tegemist ei ole suguhaigusega.
Peale selle võib meestel põiepõletikku tekitada eesnäärme suurenemise tõttu põide pidama jääv jääkkusi.
On veel olemas kiirgustsüstiit (pärast kiiritusravi) ja interstitsiaalne tsüstiit (krooniline mittebakteriaalne põiepõletik).
Tsüstiiti võivad tekitada ka neerukivid ja põiekivid, mis takistavad kusevoolu.
[redigeeri] Riskitegurid
Tõendatud on järgmised riskitegurid:
- vedelikupuudus
- suguelu
- anatoomilised iseärasused
- ebapiisav hügieen
Lastel, eakatel ja kroonilistel haigetel on immuunsüsteemi nõrkuse tõttu suurem risk.
Soodustavad tegurit on ka invasiivne sekkumine kuseteedesse, näiteks põiekateetriga.
Tsüstiidi teket soodustavad ka mõned ravimid, näiteks kortisoon.
Eriti ohustatud on naised kusejuha lühiduse tõttu. Tsüstiiti soodustavad neil päraku vale pühkimine, suguelu, samuti rasedus ja sünnitus. Klimakteeriumiaegne östrogeenivaegus soodustab haigustekitajate kasvu. Aasta jooksul on 11% naistest põiepõletik ja/või alumiste kuseteede infektsioon.
Meestel on tsüstiit sagedasem vanemas eas eesnäärme suurenemise ja kusepeetuse tagajärjel. Ka põiekateeter võib haigust esile kutsuda.
[redigeeri] Sümptoomid ja diagnoosimine
Põiepõletik annab end tunda kõigepealt sagedase kusepakitsusena, ilma et erituks suures koguses uriini (pollakisuuria ehk sagekusesus).
Kui põletikus on põie limaskestad, tekib põletav valu või krambid, eriti pärast urineerimist (düsuuria).
Uriin värvub sogaseks ning on mõnikord verine makrohematuuria).
Peale selle võivad esineda valud alakõhus, kerge kusepidamatus ehk uriiniinkonsistentsus (naermisel, aevastamisel või köhimisel) ning naistel tupevoolus ehk valgevoolus.
Palavikku, vappekülma ja iiveldust esineb harva.
Krooniline põiepõletik on sageli asümptomaatiline.
Kui esinevad palavik ning külje- ja seljavalud, siis võib olla tegemist ka neeruvaagnapõletikuga (püelonefriidiga).
Bakteriaalse põiepõletiku teeb kindlaks arst nitrititestiga. Keskmise joa uriinis hoitalse testkepikest, mis nitritisisalduse korral muudab värvi. Bakterid muudavad põies nitraadi nitritiks. Diferentsiaaldiagnoosiks, mis võimaldab ka haigustekitaja kindlaks teha on tarvis uriinikülvi.
Igasuguse kuseteede põletiku korral tuleb arsti poole pöörduda, et võimalikke tüsistusi vältida.
[redigeeri] Tüsistused
Lihtne kuseteede infektsioon võib viia tüsilike neeruinfektsioonideni, mis vajavad haiglaravi.
Meestel võib tekkida ka munandite või munandimanuste infektsioon, mis vajab uroloogilist ravi, et vältida mädaniku teket ja viljatust.
[redigeeri] Ennetus
Sagedaste põiepõletike korral on tarvis aega limaskestade taastumiseks, sest need kaitsevad bakterite vastu. Menstruatsiooni ajal on sellepärast parem kasutada tampooni asemel hügieenisidemeid, et vältida tupeseinte kuivamist.
Puuvillane aluspesu imab endasse kehavedeliku ja ning see aurub. Samuti ei teki puuvillase pesuga liigset higistamist. Et niiske keskkond soodustab seente ja bakterite paljunemist, on puuvillane pesu eelistatav sünteetilisele.
Kui pärast suguühet urineerida, loputatakse kuseteedesse tunginud bakterid välja.
Parim profülaktika on tasakaalustatud toitumine, sest ühekülgne toit mõjub uriini koostisele halvasti ja vähendab limaskestade vastupanuvõimet. Sagedaste põiepõletike puhul on soovitatav testriba abil kontrollida kuse koostist. Õige toitumisega muutub kusi aluselisemaks. Põletiku korral tuleb eelistada soolavaest ja kergestiseeditavat toitu. Mõned aedviljad suurendavad kuseeritust. Soovitatavas on sellerimugulad ja värske spargel (välja arvatud neeruhaiguste korral). Kerged supid lisavad vedelikku, mis soodustab neerutegevust.
Tuleb vältida stressi ja pikaajalist pingutust. Pingul põieseinad toodavad vähem lima, mistõttu suureneb oht, et bakterid asuvad elama põiepiirkonda.
Alakeha tuleb soojas hoida. Eriti naised peavad vältima külmale pinnale istumist. Tuleb vältida jalgade külmasolekut ja tõmbetuult. Kuigi külm iseenesest haigust ei tekita, nõrgendab ta vastupanuvõimet.
Märjad ujumisriided tuleb kohe vahetada, sest nende kuivamine jahutab aurumise tõttu organismi. Teine võimalus on ujuda alasti.
Saun ergutab vereringet ja karastab keha.
[redigeeri] Vaieldava toimega profülaktilised abinõud
Põiepõletiku vältimiseks on tarvis piisavat vedelikutarbimist (vähemalt kaks liitrit päevas; südame- ja neeruhaiguste korral arsti loal). Hästi sobivad vesi, rohuteed ja lahjendatud puuviljamahlad.
Pohlakapslid ja -mahl sisaldavad aineid, mis raskendavad haigusetekitajate elamaasumist limaskesta. C-vitamiinipreparaat aitab uriini happelisemaks teha, mis on bakteritele ebasoodne.
Pärast roojamist tuleb pühkida alati eest taha, igal pühkimisel kasutada uut paberit.
Häbemepiirkonna puhastamiseks on kõige parem kasutada ainult sooja vett ja välispidiselt kätt. Pesemislapid on sageli täis haigustekitajaid.
Põiepõletikule kalduvad naised peaksid hiljemalt 15 minutit pärast suguühet urineerima, et võimalikud haigustekitajad välja loputada. Mehhaanilised kontratseptsioonivahendid võivad nakkust suurendada, seevastu kondoom aitab tsüstiiti vältida. Soodne võib olla ka lahklihageel, sest ebapiisava lubrifikatsiooni korral tekib kuseteede mehhaaniline ärritus, eriti teatud asendite puhul (eriti nende puhul, mille eesmärk on stimuleerida G-punkti). Eriti kehtib see mesinädalatsüstiidi puhul.
[redigeeri] Ravi
Kui arst teisiti ette ei näe, tuleb rakendada järgmisi abinõusid.
Tuleb vältida kofeiini sisaldavaid ravimeid (näiteks mõned valuvaigistid) ja toiduaineid (kohv, koola, tee, šokolaad), alkoholi ja väga vürtsiseid jooke.
Tuleb rohkelt (vähemalt kaks liitrit päevas) juua vett või põie- või neeruteed, kuseeritust soodustavaid põletikuvastaseid rohuteesid.
Kusepakitsuse korral ja pärast suguühet tuleb urineerida.
Tuleb soojalt riietuda ja kõhupiirkond soojas hoida.
Häbemepiirkonda tuleb puhastada eestpoolt tahapoole.
Toit peab olema tervislik, tasakaalustatud ja vitamiinirikas, et immuunsüsteem tugevneks.
Need abinõud ei asenda arstlikult määratud ravi.
[redigeeri] Teaduslik meditsiin
Kasutatakse ühekordset või lühikuuri antibiootikumidega (näiteks trimetopriim, kotrimoksasool, kinoloon, beetalaktaam) Antibiootikumi valik oleneb sellest, kas on tegu esmase või korduva infektsiooniga, haigustekitajate liigist ja ravimiallergiate olemasolust.
Haige peab palju jooma. Ülemäärane joomine võib siiski organismist eemaldada antibiootikume ja haigusega võitlevaid leukotsüüte.
Valude korral kasutatakse ka valuvaigisteid ning rasketel juhtudel krampidevastaseid vahendeid, mis uriini voolu kergendavad. Viimaste kasutamine oleneb taluvusest.
Toetavalt võib kasutada ka neeru- ja põieteesid. Sageli soovitatakse hariliku leesika preparaate teena, ekstraktina või kapslitena, sest leesikalehed sisaldavad kuseteid desinfitseerivaid aineid. Neid ei tohiks siiski kasutada sagedamini kui paar korda aastas, sest toimeaine (arbutiin, hüdrokinoon) on potentsiaalselt vähkitekitav ja maksa kahjustav. Samuti tuleb arvestada, et need toimivad ainult aluselise uriini korral. Seetõttu võib lesikateesselisada noaotsatäie naatriumvesinikkarbonaat.
Paljud soovitavad ka soojashoidmist ning isegi voodirežiimi, eriti tugeva kusepakitsuse ja alakehakrampide korral.
Leemendavalt võib mõjuda ka istevann teatud taimeekstraktidega. Need abinõud ei tohiks siiski antibiootikumikuuri asendada, välja arvatud arsti nõusolekul.
Rohkem kui kolm korda aastas korduvate põiepõletike korral või keerukamatel juhtudel tuleb konsulteerida uroloogiga, et välistada orgaanilised põhjused.
On olemas ka immuniseerimisravi, mis võib aidata eriti korduva põiepõletikuga naisi.
Eriti korduva tsüstiidi puhul on oluline uurida ja vajaduse korral ravida ka seksuaalpartnerit, sest ta võib olla haigustekitajate kandja, olles ise terve.
[redigeeri] Alternatiivmeditsiin
Soovitatakse palju juua, et kuseteid läbi loputada. Põie- ja neeruteedes on palju aineid, mis ergutavad kuseproduktsiooni. Tavaliselt piisab neljast-viiest tassist. Enamasti soovitab sama ka teaduslik meditsiin.
Hariliku leesika lehtedel on desinfitseeriv ja antibakteriaalne toime. Pohlas on kiniin- ja hipuurhapet, mis alandavad uriini pH-d, muutes ta happeliseks. Sama toime on C-vitamiinimahladel, sidrunhappel ja äädikaveel. Pohl sisaldab ka parkainet tanniini, mis pidurdab bakterite kasvu.
Kestva põiepõletiku korral on siiski tarvis kasutada antibiootikume, eriti juhul, kui on neeruvaagnapõletiku oht. Antibiootikumid ei mõju iseenesest orgamismile hästi ega võimalda immuunsüsteemil end treenida. Samuti võivad moodustuda antibiootikumidele immuunsed resistentsed bakterid.
