Alfons Rebane

Alfons Vilhelm Robert Rebane (24. juuni 1908 Valga – 8. märts 1976 Augsburg) oli Eesti ja Saksamaa sõjaväelane, Waffen-SS-i Standartenführer (kolonel).

Alfons sündis klaverivalmistaja peres esimese lapsena.

1920 kolis perekond Narva, kus Alfons asus õppima Narva Vene Gümnaasiumi.

Septembris 1926 asus ta õppima Tondi sõjakooli. 1929 lõpetas ta sõjakooli I järgu diplomiga jalaväe erialal ja ülendati nooremleitnandiks.

1931 abiellus Rebane Agnia Soometsaga. Nende ainuke laps Tiiu aga suri varakult.

1933 ülendati Rebane leitnandiks. 1935 viidi ta üle Kaitseliidu Sakala Malevasse instruktoriks.

1937 avati Rebase eestvedamisel Viljandis lasketiir.

Pärast Kaitseliidu likvideerimist juunis 1940 viidi Rebane 1. augustil 1940 üle Tallinnasse Auto-Tankirügementi kergetankirühma ülemaks. 25. oktoobril saadeti ta erru. Seejärel töötas Rebane Lasnamäel ehitustöölisena.

Mais 1941 läks Rebane Virumaale metsavennaks. Paar kuud hiljem, pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemist sai ta üheks metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris. Juuli lõpul organiseeris Rebane Loobu metsavaheteel Punaarmee kolonnile eduka varitsuse.

Kui Saksamaa oli Eesti vallutanud, sai Alfons Rebane 11. augustil kohapeal moodustatud Virumaa Omakaitse ülemaks. Juba 1. septembril astus ta Saksa Armee teenistusse. Ta määrati Rakveres moodustatud Sicherungsgruppe 184 15. kompanii ülemaks.

Talveks viidi kompanii Gattšinasse väljaõppele. Kompanii muudeti suusakompaniiks, mis võitles partisanidega Põhjarinde tagalas.

1. jaanuaril 1942 ülendati Rebane hauptmanniks. Seoses sekeldustega sakslastega reorganiseeriti 6 Eesti julgestusüksust 3 idapataljoniks. Suvel määrati Rebane idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. idapataljoni ülemaks.

Veebruaris 1943 viidi pataljon Volhovi rindele. Märtsis osales ta oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Juunis ülendati Rebane majoriks.

Punaarmee jaanuaris 1944 alanud eduka suurpealetungi ajal jätsid sakslased tema pataljoni Volhovi-Novgorodi piirkonnas taandumist katma. Hoolimata rasketest kaotustest, tekitas Rebase pataljon vaenlasele suuri kaotusi ja päästis Saksa väeosi ümberpiiramisest. Nende lahingute eest autasustati Rebast esimese eestlasena Raudristi Rüütliristiga.

Pärast seda toodi pataljon Eestisse, kus liideti enamuse meeste meelepahaks 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiga. Märtsi algul võitles Rebane oma pataljoniga Krivasoos, kus murti välja piiramisrõngast. Pärast komandeeriti ta piirikaitserügementide taktikaliseks nõuandjaks, mais aga määrati õppebrigaadi "Nord" Eesti ohvitseride kooli juurde.

Juunis 1944 sai Rebasest 47. SS-vabatahtlike rügemendi 2. pataljoni ülem. Pataljoniga taandus ta üsna edukalt Narva jõelt Tannenbergi liinile Sinimägedes. Suve lõpul suunati Rebane koos pataljoni ja omanimelise võitlusgrupiga Lõuna-Eestisse. Punaarmee rünnaku ajal septembris jäi Rebane koos oma võitlusgrupiga Emajõe ääres piiramisrõngasse, kuid suutis sellest välja murda. 24. septembril ületas ta oma järelejäänud meestega Eesti–Läti piiri.

Allesjäänud Eesti ükused koondati Ülem-Sileesiasse Neuhammerisse, kus Rebane määrati 46. relvagrenaderide SS-rügemendi ülemaks. Vahepeal ülendati ta SS-Obersturmbannführeriks. Jaanuaris 1945 suunati Eesti diviis rindele Oppelni alla. Märtsiks oli kogu kohapealne Saksa korpus jäänud piiramisrõngasse. Diviisil õnnestus sellest välja murda. Selle käigus sai surma aga diviisiülem SS-Brigadeführer Franz Augsberger, keda Rebane lühiajaliselt asendas. Seejärel pidi ta aga piiramisrõngasse tagasi minema, et tuua välja sinna jäänud korpuse juhtkond. See ka õnnestus. Selle eest esitas korpuse ülem kindral Koch-Erlach Rebase Raudristi Rüütliristi tammelehtedega saamiseks. Märtsis ülendati ta SS-Standartenführeriks. Aprillis oldi jälle rindel Schönau piirkonnas. 9. mail autasustati Rebast Raudristi Rüütliristiga tammelehtedega.

Pärast sõja lõppu õnnestus Rebasel end lääneliitlastele vangi anda. Läände pääses ka ta pere.

1947 asus Rebane Saksamaalt Inglismaale, kus astus Briti luure teenistusse. Ta üritas toetada ja organiseerida vastupanuliikumist Eestis, kuid KGB vastutegevusel see ebaõnnestus. Seetõttu tuli Rebasel 1960 luuretöölt lahkuda. Ta töötas tehase öövahina ja asus 1961 Saksamaale Augsburgi, kus võeti Saksa luure teenistusse.

1965 alustati Eesti NSV-s Rebase vastu tagaselja kriminaalasi, mida ei avalikustatud, kuna ei suudetud tõestada sõjakuritegusid.

1975 sai ta teada endale sõja viimasel päeval omistatud kõrgest autasust.

Alfons Rebane suri Augsburgis 8. märtsil 1976 kopsuvähki. Ärasaatmine toimus 12. märtsil Westfriedhofi krematooriumis Augsburgis. Kohal oli Bundeswehri Oberstleutnant, kes esindas kaitseminister H. Leberit.

Suvel 1999 maeti Alfons Rebane ümber Tallinna Metsakalmistule.

Alfons Rebane oli väga austatud väejuht ja esmaklassiline strateeg. Oma sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel läbi murda 15 piiramisrõngast (kotist).

Teda peetakse üheks parimaks eestlasest väejuhiks Teises maailmasõjas. Ta oli üks kahest välismaalasest, kes SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üldse kõrgeimaks sõjaliseks autasuks, mida ühele eestlasele kunagi omistatud.