Dies irae

"Dies irae" [d'i-ees 'iirää] (ladina keeles 'viha päev') on 13. sajandist pärinev poeem viimsestpäevast. See on osa katoliiklikus leinamissas (reekviemis).

Dies irae on ka muusikateoste pealkiri või muusikavorm, mis võib olla osa reekviemist või ka iseseisev teos.

[redigeeri] Tekst

Dies Iræ! dies illa

Solvet sæclum in favilla

Teste David cum Sibylla!

Quantus tremor est futurus,

quando judex est venturus,

cuncta stricte discussurus!

Tuba mirum spargens sonum

per sepulcra regionum,

coget omnes ante thronum.

Mors stupebit et natura,

cum resurget creatura,

judicanti responsura.

Liber scriptus proferetur,

in quo totum continetur,

unde mundus judicetur.

Judex ergo cum sedebit,

quidquid latet apparebit:

nil inultum remanebit.

Quid sum miser tunc dicturus?

Quem patronum rogaturus,

cum vix justus sit securus?

Rex tremendæ majestatis,

qui salvandos salvas gratis,

salva me fons pietatis.

Recordare, Jesu pie,

quod sum causa tuæ viæ:

ne me perdas illa die.

Quærens me, sedisti lassus:

redemisti Crucem passus:

tantus labor non sit cassus.

Juste judex ultionis,

donum fac remissionis

ante diem rationis.

Ingemisco, tamquam reus:

culpa rubet vultus meus:

supplicanti parce, Deus.

Qui Mariam absolvisti,

et latronem exaudisti,

mihi quoque spem dedisti.

Preces meæ non sunt dignæ:

sed tu bonus fac benigne,

ne perenni cremer igne.

Inter oves locum præsta,

et ab hædis me sequestra,

statuens in parte dextra.

Confutatis maledictis,

flammis acribus addictis:

voca me cum benedictis.

Oro supplex et acclinis,

cor contritum quasi cinis:

gere curam mei finis.

Lacrimosa dies illa,

qua resurget ex favilla

judicandus homo reus.

Huic ergo parce, Deus:

pie Jesu Domine,

dona eis requiem. Amen.

[redigeeri] Reaalune tõlge

Viha päev! see päev hävitab maailma(ajastu) hõõguvas tuhas, nagu tunnistavad Taavet ja sibüll.

Kuipalju värisemist tuleb, kui saabub kohtunik, kes kõik rangelt välja uurib!

Üle ilmakaarte haudade imepärast heli levitav pasun kutsub kõik trooni ette kokku.

Surm ja sünd vaatavad jahmunult, kuidas loodu jälle tõuseb, et kohtumõistjale vastust anda.

Välja kantakse kirjutatud raamat, milles sisaldub kõik, mille pärast maailma üle kohut mõistetakse.

Kui siis kohtunik istub, tuleb nähtavale kõik, mis on varjatud; miski ei jää karistamata.

Mida ma, armetu, siis ütlen? Millist kaitsjat kutsun, kui õigegi on vaevalt muretu?

Hirmuäratava aulisusega kuningas, kes Sa päästetavaid vastutasuta päästad, päästa mind, halastuse allikas!

Tuleta meelde, halastaja Jeesus, et mina olen Sinu elu põhjus: ära hukuta mind sel päeval.

Mind otsides istusid Sa väsinult maha: ristil kannatades lunastasid: niipalju vaeva ärgu olgu asjata.

Karistuse õiglane kohtunik, kingi andestus enne aruandmise päeva.

Õhates kahetsen otsekui süüalune: süü värvib mu näo punaseks: halasta härdale palujale, Jumal!

Sina, kes Sa Maarja õigeks mõistsid, ja röövlit kuulda võtsid, andsid ka mulle lootust.

Minu palve ei ole vääriline: aga Sina, hea, helde, tee, et ma ei põleks igaveses tules.

Lammaste sekka valmista koht, ja sikkudest lahuta mind, pannes mind paremale käele.

Kui äraneetud on põrmu paisatud, valusatesse leekidesse mõistetud, kutsu mind koos õnnistatutega.

Palun alandlikult kummardudes, süda puruks hõõrutud nagu tuhk: hoolitse minu elu otsa eest.

See pisaraterohke päev, mil tõuseb jälle hõõguvast tuhast

kohtumõistmiseks süüalune inimene: halasta talle siis, Jumal!

Halastaja Issand Jeesus, kingi neile rahu.