Gripp

Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist

Gripp (influentsa) on äge viiruslik haigus, mida tekitavad ortomüksoviiruste (Orthomyxoviridae) sugukonda kuuluvad gripiviirused. Haiguse tundemärkideks on kõrge palavik, peavalu, kuiv köha ja/või nohu, väsimus ja nõrkus, lihase- ja liigesevalu. Väikelastele, eakatele ja immuunpuudulikkusega inimestele võivad gripp ja selle tüsistused olla eluohtlikud. Gripp tekitab paljudes riikides märkimisväärset majanduslikku kahju.

Grippi on võimalik diagnoosida ainult laboratoorsete uuringutega.; igapäevases kõnepruugis nimetatakse gripiks mitmeid erinevaid viiruslikke ülemiste hingamisteede haigusi (põhjustajaks paragripi, respiratoor-süntsütiaalsed, adeno-, entero-, rino- jm viirused), tegelik gripp moodustab vaid väikse osa sesoonsetest viirushaigustest. 2004. aastal registreeriti Eestis 226 646 ägedate respiratoorsete viirusnakkuste haigusjuhtu, grippi registreeriti vaid 1400 juhul.

Gripiviirus levib haigestunud inimese köhimisel või aevastamisel levivate süljepiiskadega. Hooajalised gripilained korduvad igal aastal, põhjapoolkeral on gripilaine kõrgaeg tavaliselt jaanuaris-veebruaris, sellisele sesoonusele puudub seni rahuldav seletus.

Gripiviirusi on kolm perekonda: A-, B- ja C-gripiviirus. A-gripiviirused nakatavad inimesi, linde ja loomi. A-viirusel on võime kiiresti muutuda ja levida ning seega põhjustada massilisi haiguspuhanguid. B-gripiviirused on vähemuutlikud ning põhjustavad inimeste seas lokaalseid puhanguid. Eestis on B-gripiviiruse põhjustatud u 3% grippi haigestumistest. Peale inimeste on B-gripiviirused nakkavad hüljestele. Virioni ehituse alusel A- ja B-gripiviirust eristada ei saa. C-gripiviirus on vähelevinud ja põhjustab üksikuid haigusjuhte, seda on leitud inimestelt, koertelt ja sigadelt. Eestis C-grippi diagnoositud ei ole.

Gripiviiruse genoomiks on üheahelaline RNA molekul, kus genoom on valgulise kesta sees segmenteeritud eraldiseisvateks RNA lõikudeks. A- ja B-viiruste RNA paikeb 8 segmendina, C-viirusel 7 segmendina. Virioni pinnal moodustuvad torujad valgulised struktuurid hemaglutiniin ja neuraminidaas, mille abil virion kinnitub raku pinnale. Hemaglutiniin vastutab viiruse seostumise eest raku retseptoritega ja viiruse rakku sisenemise eest, neuraminidaas aga viiruse nakatunud rakust vabanemise ja edasikandumise eest. Hemaglutiniini ja neuraminidaasi alltüüpe on vastavalt 16 ja 9, niisiis on võimalikud 144 erinevat pinnavalkude kombinatsiooni. Tüüpe tähistatakse suurtähtede ja numbritega. Inimestel on leitud hemaglutiniini alltüüpe H1, H2, H3, H7 ja H9 ning neuraminidaasi N1, N2, N3 ja N7. Sigadel on avastatud alltüüpe H1, H3, N1 ja N2, hobustel H3, H7, N7 ja N8. Vastavalt H ja N alatüüpidele saadakse konkreetse gripiviiruse valem, nt H1N1, H3N2 jt. Täpsemalt kirjeldatakse viirusetüvesid krüptogrammi kujul. Esimene täht selles tähistab viiruse tüüpi, teine sõna viitab tüve isoleerimiskohale, kolmandana märgitakse proovi isolaadi number, seejärel isoleerimisaasta kaks viimast numbrit ning viimasena hemaglutiniini ja neuraminidaasi kombinatsioon.

Gripiviiruse RNA mutatsioonid kutsuvad esile hemaglutiniini ja neuraminidaasi molekulide muutumist - seda nimetatakse antigeenseks triiviks. Kui kindlat tüüpi gripiviirus pikemat aega maailmas ringleb ja toimub vaid väike antigeenne triiv, siis omandab populatsioon selle viirustüübi vastu teatud immuunsuse. Geneetilise segunemise protsessis (kui üks organism on nakatunud korraga kaht eri tüüpi viirustega ning defektsesse virioni satub vale genoomisegment) võib ette tulla ka ulatuslikum antigeenne nihe, kus viiruse pinnale tekivad uut tüüpi hemaglutiniini ja neuraminidaasi molekulid. Arvatavasti on sellisteks viiruste "segajateks" tihti põrsad.

Kuna antigeense nihke käigus tekkivate uute viirustüüpide vastu puudub immuunsus, võivad nii alguse saada gripi epideemiad ja pandeemiad. Näiteks asendusid enne Aasia gripi puhkemist (1957) nii hemaglutiniin (H1 asemele H2) kui ka neuraminidaas (N1 asemele N2), enne Hongkongi grippi (1968) aga ainult hemaglutiniin (H2 asemele H3). 1977. aastal taasilmus ringlusse 20 aastat kadunud olnud A(H1N1), samas jäi liikvele ka A(H3N2). Võimalik, et tänu kahe viirustüübi paralleelsele levikule pole kumbki pandeemiat vallandanud. Tänapäeval jälgib Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) pidevalt kogu maailmas grippi haigestumise andmeid, et olla valmis võimalikuks pandeemiaks. 1997. aastal tekkis Hongkongis gripiviiruse tüvi A(H5N1), mille lähteallikaks oli H1N1, kus tavalise hemaglutiniini molekuli vahetas välja linnugripi H5. On avaldatud arvamust, et H5N1 edasine muteerumine võib teoreetiliselt kujutada endast uue gripipandeemia ohtu.

Epideemia ja pandeemia tingimustes nakatub 1–5% elanikest, vanurite ja kroonilisi haigusi põdevate inimeste nakatumus võib olla 40–50% koos kõrge suremusega. 1918.–1919. aasta nn Hispaania gripipandeemias (viirusetüüp H1N1) suri ligi 40 miljonit inimest. Viimane gripipandeemia oli 1968.–1969. aasta Hongkongi gripp (H3N2, u 1 miljon ohvrit).

Gripi raviks kasutatakse neuraminidaasi inhibiitoreid, mis takistavad viiruste rakust väljumist, kuid neid tuleb tarvitama hakata 48 tunni jooksul pärast nakatumist. Tuntumad gripiravimid on oseltamivirfosfaat (Tamiflu) ja zanamiviir (Relenza).

Inimeste vaktsineerimiseks kasutatakse inaktiveeritud gripivaktsiini, mille efektiivsus sõltub aga vaktsiinviiruse antigeense struktuuri vastavusest antud perioodil ringlevate gripiviiruste struktuurile. Gripivaktsiin hakkab tervetel inimestel mõjuma 10–14 päeva pärast süstimist ja selle mõju kestab kuni aasta. Igaks gripihooajaks annab Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) juba kevadel vaktsiini valmistamise soovitused lähtudes eelnevatel aastatel ringluses olnud gripiviiruste antigeensest struktuurist, 2005ndash;2006 on WHO soovitanud lülitada gripivaktsiini koostisse põhjapoolkeral A-gripiviiruste tüved A/New Caledonia/20/99 (H1N1) ja A/California/7/2004 (H3N2) ning B-gripiviirustüve B/Shanghai/361/2002.

[redigeeri] Välislingid

Info gripist Eesti Tervisekaitseinspektsiooni veebilehelt
WHO teabeleht (inglise k)