Kvargid
| Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
Kvargid - füüsika praegusaegses käsitluses aine vähimad ja jagamatud osakesed. Kvarkidest koosnevad hadronid, mille tuntuimad esindajad on aatomituumi moodustavad prootonid ja neutronid. Teadaolevalt ei eksisteeri kvargid iseseisvalt vaid kolmekaupa (võimalik, et ka viie ja enama kaupa) ühendatuna.
Kvargid, nagu ka leptonid, kuuluvad poolarvulise spinniga fermionide hulka. Kui aga leptonitel (elektron, müüon, neutriino) on täisarvuline elektrilaeng (-1 või 0), siis kvarkide elektrilaeng on +2/3 või -1/3. Kvarkidel on veel omadus, mida kvantkromodünaamikas kutsutakse värvuseks või värvilaenguks. Kui elektrilaeng saab olla positiivne või negatiivne, siis värvust saab olla kolme märgiga - "punane", "sinine" ja "roheline". Mõistagi pole sellel midagi ühist nägemisega tajutava värvusega tavatähenduses. Iseseisvalt saavad eksisteerida ainult osakesed, mis on "valged". Näiteks prooton ja neutron koosnevad ühest sinisest, ühest punasest ja ühest rohelisest kvargist. Kui elektrilaengute vastastikmõju kandjateks on footonid, siis kvarkide vaheliste värvusejõudude vahendajateks on gluuonid. Eriline on aga see, et kvarkidevahelised jõud kasvavad nendevahelise vahemaa suurenedes.
Kvarke on 6 tüüpi: u-, d-, s-, c-, b- ja t-kvargid (ingliskeelsetest sõnadest up (üleval), down (all), strange (veider), charm (sarm), bottom (põhi), top (tipp)). Meid ümbritsevas tavaaines esinevad u- ja d-kvargid, teisi on täheldatud vaid kiirendites väga kõrgetel energiatasemetel. u-kvargi elektrilaeng on +2/3 ja oletatav mass 1,5-4 MeV; d-kvargi laeng -1/3 ja mass 4-8 MeV.
Kvarkide teooria esitas esmakordselt füüsik Murray Gell-Mann aastal 1964, katselist tõendust sai teooria 1960. aastate lõpul - 1970. aastate algul.
Nimetus kvark (inglise keeles 'quark') pärineb James Joyce'i romaanist "Finnegan's Wake" (1939), kus selle sõna tähendus jääb ebaselgeks; arvatavasti tähendab see varese kraaksu, võib-olla aga hoopis moonutatud kuju sõnast kvart.
