Jumalatõestus

Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist

Jumalatõestus on argument selle kasuks, et Jumal on olemas.

Aegade vältel on pakutud välja palju jumalatõestusi. Nende seas on:

ontoloogiline jumalatõestus: kui kujutleme suurimat võimalikku objekti, siis on see inimese ajus. Objekt, mis sellele lisaks veel eksisteerib, on veelgi suurem. Seetõttu peab suurim võimalik kujuteldav objekt tingimata ka päriselt olemas olema. See objekt ongi Jumal. Vastuväide: harilikult mõeldakse Jumalast kui kogu maailma loojast. Pole kindel, et suurim objekt on looja, sest looming võib vahel loojast suurem olla.
platonistlik jumalatõestus: ei ole võimalik kujutleda seda, mida olemas pole. Jumalat saab kujutleda, järelikult ta eksisteerib. Vastuväide: on võimalik kujutleda selliseidki asju, mille olemasolu on võimatu (igiliikur, absoluutselt must keha).
kosmoloogiline jumalatõestus: kõigel on algpõhjus, universumi algpõhjus on Jumal. Vastuväide: on olemas ka nähtusi, mis toimuvad teadaoleva põhjuseta (elektroni-positronipaari teke vaakumis, radioaktiivne lagunemine).
teleoloogiline jumalatõestus: universumi suur korrapära näitab, et universumil pidi olema intelligentne kavandaja, kes on Jumal. Vastuväide: on modelleeritud varase Maa tingimusi, pannes katseklaasi lihtsaid orgaanilisi ühendeid, kuumutades seda ja andes aeg-ajalt elektrilööke, et imiteerida välku. Tulemusena kujunevad ilma kellegi sekkumiseta keerukad orgaanilised ühendid.
üldise nõusoleku argument: inimesed on alati ja igal pool Jumalasse uskunud, kes oled siis sina, et sa sellega ei nõustu? Vastuväide: minevikus on üldiselt usutud ka näiteks sellesse, et Maa on universumi kese ja et Päike tiirleb ümber Maa, et inimene võib nõiduse abil libahundiks moonduda ja muud, mida tänapäeval enam üldiselt ei usuta.
moraaliargument: moraal ei saa eksisteerida ilma Jumalata. Vastuväide: ka ateistid on üldiselt moraalsed inimesed.
transtsendentaalne jumalatõestus: loogika, teadus, eetika ja teised head asjad on mõttetud, kui Jumalat ei ole; järelikult peavad Jumala olemasolu vastased argumendid olema vastuolulised. Tänapäeval loogikas ja loodusteadustes Jumala mõistet üldiselt ei kasutata, mis selle väite kummutab.
kristlusele spetsiifiline kristoloogiline argument: Jeesuse Kristuse elu, nagu see on kirjas Uues Testamendis, tõestab tema usaldusväärsuse, nii et me võime olema kindlad selles, mida ta Jumala kohta ütleb.

Pascali kihlvedu, mis ei ole küll jumalatõestus, püüab mänguteooria abil näidata, et Jumalasse uskumine on parim strateegia: kui Jumalat ei ole olemas ja temasse uskuda, on sellest sündiv kahju väike. Kui aga Jumal on olemas ja temasse ei usuta, siis on kahju suur. Niisiis on Jumalasse uskumine nagu kindlustuspoliis.

Inimestel on teisigi aluseid Jumalasse uskumiseks. Näiteks väidavad paljud, et nad on oma elus Jumala kohalolu otseselt tajunud. Mõned kirjutavad Jumala arvele oma tugevaid emotsioone või rabavaid taipamisi pärast palveid ja jumalateenistusi. Mõned kirjutavad Jumala mõju arvele sündmuste arengut oma elus ja hämmastavaid kokkusattumusi. Tugevaid emotsioone, hämmastavaid kokkusattumusi ja rabavaid taipamisi on ka ateistidel, kuigi need ei ole seotud palve ega jumalateenistusega.

Immanuel Kant jõudis järeldusele, et Jumala olemasiolu ei saa ei tõestada ega ümber lükata.

Jumalatõestuste teoloogilise staatuse üle on vaidlusi ka usklike seas. Kristlikus traditsioonis on kaks vastandlikku seisukohta. Katoliku kiriku katekismus väidab Aquino Thomasest lähtuvas tomistlikus traditsioonis, et katoliku kiriku õpetuse järgi saab Jumala olemasolu ratsionaalselt tõestada. Sarnane seisukoht on ka paljudesse teistesse konfessioonidesse kuuluvatel kristlastel. Teiselt poolt, paljudel usklikel on vastupidine seisukoht. Nad märgivad, et kristlik usk õpetab lunastust usu läbi ning see usk on kindel lootus Jumala ustavusele, millel on vähe pistmist uskliku võimega mõista seda, millele ta lootuse paneb. Teiste sõnadega, kui kristlik teoloogia on tõene, siis ei ole Jumala olemasolu kunagi võimalik tõestada ei empiiriliselt ega filosoofiliste argumentidega. Selle seisukoha äärmuslik variant on fideism, mille kohaselt usk on lihtsalt tahe uskuda ning mis väidab, et kui Jumala olemasolu oleks mõistusega tõestatav, siis oleks usk Tema olemasolusse ülearune.

On ka mitmeid Jumala olemasolu vastaseid argumente. Neist kõige tuntum on kurjuse probleem. Kui eeldada, et on olemas nii Jumal kui ka kurjus, siis järeldub paratamatult üks kolmest: