Kultus
| Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
Kultus (lad.k. viljelus), jumalate, vaimude (deemonite), surnute (surnukultus) ja kuningate (valitsejakultus) austamine ning sellega seoses olevad tavad ja kombed.
Antiikajal tähendas kultus maagilisi toiminguid, palvetamist, hümnide laulmist, ohverdamist, tantsimist, mängimist ja midagi sellist, mida tehti kindlal päeval või aastaajal (pidustused).
Kultusepaigad (loca sacra) olid kas looduslikud (mäed, aasad, koopad ja allikad) või sellekohased ehitised (tempel), mida rajas ja hoidis korras riik. Neid paiku peeti jumalaile kuuluvakiks ja seega pühaks (sacrum, fanum).
Roomlased eristasid niisuguseid ametlikult pühaks tunnistatud kultusekohti niinimetatud religioosseist kultusepaikadest (loca religiosa), nagu era- ja provintside kultusepaigad. Tekkis ettevalmistatud preesterkonnad, kes juhtis kultustalitusi ja holitses kultuspaikade eest.
Niisugune preestriseisus oli ka Idamaades. Kultusega loodi saada kasu ja kaitset õnnetuste eest. Kultustoimingute õigest sooritamisest arvati sõltuvat kogukonna saatust, seepärast kanti kultuse järjepidevuse eest erilist hoolt.
Et eraisik osales ametlikus kultuses ainult kaudselt.
[redigeeri] Kultusekohti
[redigeeri] Vaata ka
- Esivanematekultus
- Müsteerium
- Riitus
