Tõde
Tõde on üks filosoofia põhimõisteid.
Sisukord |
[redigeeri] Tõde analüütilises filosoofias
Analüütilises filosoofias defineeritakse tõde tõesuse kaudu. Erinevad arusaamad tõe mõistest (tõeteooriad) tulenevad siis enamasti sellest, mida tähendab see, et antud propositsioon (või mõni teine tõesusekandja) on tõene.
Intuitiivse arusaama kohaselt on propositsioon tõene parajasti siis, kui propositsiooni kohaselt asjad on nii ja nii ning tegelikult asjad ongi nii ja nii. Aristoteles ütleb "Metafüüsikas": Öelda oleva kohta, et see on, või mitteoleva kohta, et see ei ole, on tõene.
Tõeteooriaid, mille kohaselt tõesus sõltub tegelikkusest, nimetatakse objektivistlikeks. Tõeteooriaid, mille kohaselt tõesus sõltub tunnetuse subjektist (tunnetaja uskumustest, kultuurist, keelest, vaatekohast vms) nimetatakse relativistlikeks.
[redigeeri] Tõe korrespondentsiteooria
Tõe korrespondentsiteooria ehk tõe vastavusteooria klassikaline sõnastus pärineb Immanuel Kantilt ja kõlab: "Tõde on tunnetuse kooskõla tunnetuse objektiga". Tõe vastavusteooriat seostatakse teiste seas Platoni, Aristotelese, George Edward Moore'i, Bertrand Russelli, Karl Popperi ja Noam Chomskyga.
Tõe korrespondentsiteooria ütleb, et propositsioon P on tõene siis ja ainult siis, kui P vastab faktidele.
Tõde on seega vastavus faktidele. Näiteks see, et mõned koerad hauguvad, on tõene siis ja ainult siis, kui propositsioon "mõned koerad hauguvad" vastab faktidele. Jutt on nimelt sellest ühest faktist, et mõned koerad hauguvad. Nüüd võib öelda: see, et mõned koerad hauguvad, on tõene parajasti siis kui propositsioon "Mõned koerad hauguvad" vastab faktile "Mõned koerad hauguvad."
[redigeeri] Tõe ontoloogiline käsitlus
Tõe ontoloogiline või fenomenoloogiline käsitlus lähtub arusaamast, et tõde on tunnetavast subjektist sõltumata, ja eristub sellega põhimõtteliselt tõe korrespondentsiteooriast, mis käsitleb tõde propositsiooni või tunnetuse omadusena. Kui tõde kuulub asjade endi juurde ning mitte ainult meie teadmistesse asjadest, siis seisneb tõde meie jaoks asja puhtas ilmsuses ja tõe püüdlemine meie tunnetusvõime puhastamises kõigest sellest, mis asja tõe ilmnemist tõkestada võib.
Tõe ontoloogiline käsitlus esineb peamiselt vanakreeka filosoofias, uusaja filosoofias saab valdavaks tõe käsitlemine epistemoloogilisena, st tunnetuse omadusena, millele on aluseks juba Aristotelese käsitlus tõest kui logos'e valdkonda kuuluvast. Teatud määral leidub ontoloogilist lähenemist tõele 20. sajandi fenomenoloogilises filosoofias.
