Vanausulised
| See artikkel vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
Vanausulised (vene keeles староверы, старообрядцы) on 17. sajandil Vene Õigeusu Kirikust eraldunud usuline liikumine.
Sisukord |
[redigeeri] Ajalugu
Õigeusu kiriku jumalateenistusi viidi kuni 17. sajandini läbi paralleelselt Konstantinoopolist ja Jeruusalemmast pärit liturgiliste reeglite järgi. 1652 algatas Vene õigeusu patriarh Nikon reformid, mis olid suunatud rituaalide ja doktriinide vastavusse viimisele Kreeka emakirikuga. Teda toetas tsaar Aleksei I. Tsaar ja patriarh kutsusid abiks mitmeid välismaiseid (eeskätt Kreeka) nõuandjaid ning toetusid osalt ka oma isiklikule maitsele.
Reformid kokkuvõtlikult:
- "Bütsantsliku" kahe sõrmega ristimärgi tegemise asemel "ladinlik" kolmesõrmeline.
- Jeesuse nimi kirjutati kujul Иисус, mitte nagu vanasti Исус.
- Ristimise, laulatuse ja pühakoja õnnistamise ajal käimine vastupäeva, mitte päripäeva.
- Usutunnistuses "И в Духа Святаго Господа Истиннаго и Животворящаго" jäeti välja sõna "Истиннаго".
- Kahekordse halleluuja asemel kolmekordne.
- Liturgias seitsme armulaualeiva asemel jäeti viis.
- Viidi sisse mitmehäälne poolamõjuline koorilaul.
- Kaotati katoliiklaste ümberristimine.
Kaugeltki kõik usklikud ja vaimulikud ei pooldanud reforme. Nende meelest oli tegu muistsel pärandil püsiva kristliku autoriteedi hülgamisega, õigeusu ajaloo diskrediteerimisega ja tee vabaks andmisega edasisele moderniseerumisele ja ilmalikustumisele. Nad kartsid võõramaa mõjusid ja "ladina orjust". Vanausuliste vaatekohast langes kirik Antikristuse rüppe.
1658 toimus kirikukogu, kus tsaar hääletas esimesena kõigi uuenduste poolt. Samal ajal suutsid Nikoni vastased tsaari veenda, et patriarhi vägevus hakkab tsaari oma varjutama. Tsaari suhted Nikoniga jahenesid tugevasti ning viimane pidi ametist lahkuma. 1666-1667 Moskva sinod kiitis taas kõik reformid heaks. Vanade kommete pooldajad pandi kirikuvande alla, neid hakati nimetama raskolnikuteks (раскол – vene keeles lõhe). Vanausuliste seas omakorda hakati seda kirikukogu nimetama röövellikuks (Разбойный) või hullumeelseks (Бешеный).
1681 ja 1685 aasta kirikukogud andsid õnnistuse nn idainkvisitsioonile ning algas vanausuliste tagakiusamine. Rakendati surmanuhtlust, peksu, küüditamist, vara konfiskeerimist; hukatute arvu on hinnatud mitmele kümnele tuhandele. Pealöök anti vastupanijate keskusteks kujunenud kloostrite pihta, mida mõnel pool oldi sunnitud sõjaväega piirama. Tühjenenud kloostritesse toodi mujalt uued asukad, kes said ka uue vaimulikkonna alustaladeks.
Vassili Surikovi maal
Kaluuga oblastis Borovskis piinati 1675. aaastal surnuks kaks Sokovinite bojaarisoost õde – Feodossia Morozova ja Jevdokia Urussova. Vahistatud bojaarinna Morozovat on maalil kujutanud Vassili Surikov. Pärast pagendust ja piinamist põletati 1682. aastal elusalt kangekaelne vanausu kaitsja ülempreester Avvakum. Tema surma järel tõusis vanausuliste vaimseks juhiks Suzdali vaimulik Nikita Dobrõnin. Ta kohtus ka patriarh Joakimiga ning suutis teoloogilises dispuudis viimase kimbatusse viia. Näis, et Joakim oli peaaegu valmis vana ja uue kombe pooldajaid ühendama. Vanausulised juubeldasid, kuid Joakim reetis Nikita ja viimane hukati.
Arveteõiendamine kestis Peeter I ajani, mil tagakiusamine vähenes peamiselt seetõttu, et pragmaatiline tsaar nägi vanausulistes eeskätt maksumaksjaid.
Vanausuliste seas jätkusid oma kirikukogud pagenduses, vähetähtsatel maadel Venemaa piiri taga. Neile tegi muret puuduv vaimulikkond, kes oli suures osas füüsiliselt likvideeritud. Vanausulistel puudus piiskop, kuid ainult piiskopid said uusi vaimulikke ametisse pühitseda. See probleem põhjustas vanausuliste lahknemise kahte peamisse harru.
Vanausuliste seas püsis suhteliselt laialdane kirjaoskus, sest nende kätte oli jäänud hulk käibelt kõrvaldatud vaimulikku kirjandust. Üritati anda lastele algharidust – nii kloostrites kui kaupmehemajades. 18. sajandi alguseks oli juba tekkinud puudus kirjandusest ning asutati põrandaaluseid trükikodasid, sealhulgas Leedus ja Poolas.
19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Venemaal olid vanausulistest kaupmehed edukad tööstuste rajamisel, selle põhjusena on nähtud nii nende traditsioonilist töökust ja visadust kui toimivat omavahelist sotsiaalset võrgustikku. Paljud edukad vanausulised ettevõtjad (näiteks Mihhail Sirotkin ja Mihhail Brilliantov) toetasid usuelu, püüdsid korraldada paremaid suhteid riigiga, koostasid palvekirju tsaarile.
Vaimulikku kirjandust kirjutas Uurali piiskop Arseni, kes tegeles ka ulatusliku rahvavalgustusega. Tema algatusel toimusid vanausuliste kongressid ja iga-aastased kirikukogud. Tänu tema initsiatiivile alustas 1905 Venemaal tööd esimene legaalne vanauauliste kirjanduse trükikoda, mis kuulus A. Simakovile.
16. aprillil 1905 andis tsaar Nikolai II ukaasi usuvabaduse kohta.
1971 tühistas Vene Õigeusu Kirik vanausulistele pandud kirikuvande, kuid nende kogudused on püsinud oma eraldatuses.
[redigeeri] Harud
Vanausulised jagunesid mitmesse harru. Kõige üldisem jaotus kujunes siis, kui enne kirikulõhet pühitsetud vaimulikud olid kõik surnud.
Popoovetsid ehk preesterlikud vanausulised (popovtsõ) uskusid, et sakramentide jagamiseks on vajalikud pühitsetud vaimulikud, ning lootsid neid värvata uuekombeliste ridadest.
Bespopoovetsid ehk preestritud vanausulised (bespopovtsõ) keeldusid uues kirikus pühitsetud vaimulikke vastu võtmast ning eelistasid jääda ilma kirikliku hierarhiata.
Kaks peamist haru jagunevad erinevateks gruppideks, mida otseses tõlkes võiks nimetada koosmeelteks või kooskõladeks (соглас, согласие) ja õpetusteks (толк).
[redigeeri] Preesterlikud vanausulised
1717. aastal Vetka kirikukogust alates hakkasid popoovetsid otsima endale piiskoppe. See oli raske ülesanne, sest vanausuliste silmis olid paljud uueusulised liiga tugeva poola ja ladina mõjude all, rahvast kaugel ja mitte-venepärased. Otsingud edenesid visalt, eriti Nikolai I ajal, kes oli vanausuliste silmis väga kardetud ja vihatud 1826. aastal alanud uue repressioonide laine tõttu. 1835 Moskva kirikukogus otsustati asutada piiskopitool väljaspool Venemaa piire. Mungad Pavel ja Alimpii läksid Austriasse ja esitasid avalduse sooviga lubada neil omada piiskoppi. Luba anti praeguses Lääne-Ukrainas Tšernovtsõ oblastis asuvale Belaja Krinitsa kloostile. Piiskoppi otsiti Egiptusest, Süüriast, Palestiinast, Aleksandriast, Konstantinoopolist ja Jeruusalemmast, otsinguid spondeerisid jõukad vanausuliste kaupmeheperekonnad. Konstantinoopolis kohtusid mungad metropoliit Ambrosiusega (1791-1863), kellele vanausuliste pühendumus nähtavasti muljet avaldas. 1846. aasta mais nõustus ta sõitma Austriasse, kus ta 11. juulil kohtus keisriga, kellele ta kinnitas, et just vanausuliste juures on kõige puhtamalt säilinud õigeusu algne pärand. 28. oktoobril 1846 ühines Ambrosius vanausuliste kirikuga ja nii pandi alus Belokrinitsa hierarhiale. Tsaar Nikolai I nõudis Austria keisrilt Ambrosiuse vaimulikust seisusest välja heitmist ning kloostri sulgemist. Metropoliit kutsuti Viini, kus talle tehti ettepanek Konstantinoopoli kiriku rüppe naasta või pagendusse minna. Ta valis viimase ning saadeti Celje (Cilli) linna Slovakkias, kuhu jäi oma surmani 1863. aastal. Enne seda jõudis ta siiski ametisse seada kolm piiskoppi ning panna aluse vanausuliste piiskoppide järglusele. 1853. aastaks oli Moskvas loodud peapiiskopkond, mille eestotsas seisis Vladimiri ja kogu Venemaa peapiiskop Antonius. Esimese kahe tööaasta jooksul pühitses ta ametisse 54 vaimulikku. Tema elu lõpuks oli Venemaal 12 piiskopkonda, oli ehitatud pühakodasid ja palvelaid.
Preesterlikel vanausulistel on kaks täiemõõdulist kiriklikku hierarhiat.
Vene Õigeusu Vanakombeliste Kirik (Русская Православная Старообрядческая Церковь)[1], tuntud ka kui Belokrinitskaja hierarhia (ka nime all Rogožkoe) – esimene täielik ja püsiv vanausuliste kirikuhierarhia; tekkis 1846 Belaja Krinitsa kloostris metropoliit Ambrosise valitsuse all. Praegu (2004) on eesotsas Moskva ja kogu Venemaa peapiiskop metropoliit Andrianus. Sama hierarhia alla kuulub ka Rumeenia Lipovanide Kirik.
Vene Vana-Õigeusu Kirik (Русская Древлеправославная Церковь)[2], tuntud ka kui Novozõbkovskaja hierarhia ehk peapiiskopkond – sellele pani aluse Belokrinitskaja hierarhiat mitte tunnustanud grupp, nn beglopopovtsõ (Белокриницкое Беглопоповское Старообрядческое Согласие). 1923 tunnistasid nad oma kirikupeaks endise Saraatovi peapiiskopi, vanausuliste poole üle tulnud Nikola. 1929 liitus veel Sverdlovski piiskop Stefan(us) ning tekkis võimalus hakata pühitsema ametisse oma piiskoppe. Esimene läbinisti vanausuliste piiskop oli Pansofi. Keskus asus Saraatovis, siis Moskvas, siis Samaaras, alates 1963. aastast Novozõbkovis. Eesotsas on patriarh Aleksander. Kirikusse kuulub u 75 kogudust 700-800 tuhande usklikuga; kirik jaguneb 5 piiskopkonnaks.
[redigeeri] Preestritud vanausulised
Preestritud ehk bespopoovetsid keeldusid uues kirikus pühitsetud vaimulikke vastu võtmast ning eelistasid jääda ilma kirikliku hierarhiata. See suund oli levinum Pihkva ja Novgorodi ümbruses, kus ka õigeusu kirik ise oli demokraatlikum ja rahvalikum kui Venemaa kesk-ja lõunaosas. Kuni 18. sajandi keskpaigani säilis neis siiski lootus, et selline olukord on ajutine ning et kuskil "metsade sügavuses" võib veel olla vana usu vaimulikke. Vennad Denissovid pidasid salajast kirjavahetust popoovetsitega, lootuses endale siiski vaimulikke saada, olgu või uues usus pühitsetud, peaasi, et nad vanu kombeid täidaksid. Asi nurjus ning meeleheitel vanausulised hakkasid uskuma, et käes on Antikristuse valitsusaeg ning lähenemas viimnepäev. Nad loobusid kõigist sakramentidest peale hinge päästmiseks minimaalselt vajalike – nendeks olid ristimine ja piht, mida võisid erakorralistel asjaoludel toimetada ka ilmalikud ja isegi naised. Tavaliselt valiti jumalateenistusi läbi viima vähemalt 40-aastane haritud ja üldiselt lugupeetud mees. Et kadus võimalus abielu laulatada, siis hakkas osa vanausulisi nõudma kõigilt vallalist elu (безбрачные). Tegelikkuses kujunes siiski nii, et elati vabaabielu laulatamata elukaaslastena (vene k. сожитель, сожительница). Teised tunnistasid lihtsa laulatustalituse võimalikkust (брачные). Bespopoovetsid jagunesid ka ümberristijateks ja mitteristijateks, vastavalt sellele, kas nad pidasid vajalikuks oma usku pöördunud teiste kirikute kristlasi ümber ristida. Nii kestis hargnemine väikesteks sektideks kogu 18. ja 19. sajandi.
[redigeeri] Mõned bespopoovetsite sektid
- fedossejevlased (федосеевцы) – rajaja Novgorodist pärit Feodossi Vassiljev, eriti varasemal ajal praktiseerisid munklikku askeesi, eitasid abielu, kuulusid ümberristijate hulka; levinud Baltimaades, Loode-Venemaal ja Siberis, keskus Moskvas Preobraženski kalmistul
- pomoorlased ehk abielulised bespopoovetsid (поморское согласие, брачные беспоповцы) – ümberristijad; levinud Baltimaades, Lääne-Siberis, Uuralis, Kesk-Volgamaal, Donimaal, Ukrainas ja Valgevenes. Keskused Leedus, Lätis ja Moskvas
- pool-abielulised danilovlased (даниловцы полубрачные) – eelmisega tihedalt seotud; asutajaks oli Danila Vikulov Pomorjes Võgi jõel
- filippovlased (филипповцы) – ümberristijad, eraldusid pomoorlastest 18. sajandi algul, oma kompromissitus vastuseisus riigivõimu ja õigeusuga panid toime mitmeid enesepõletamisi
- artamonovlased – fedossejevlastest lahkulöönud liikumine, kus kompromissina on lubatud laulatus õigeusu preestri poolt
- aristovlased (аристовцы)
- titlovlased (титловцы)
- troparioni grupp, troparštšikud (тропарщики)
- adamantlased (адамантовы)
- aaronlased (аароновцы)
- vanaemalased ehk iseristitud (бабушкины, самокрещенцы) – mitteristijad
- rjabinovlased (рябиновцы)
- auklased (дырники) – hülgasid ikoonid ning palvetasid ida suunas läbi seinas oleva augu
- melkisedekid
- jooksikud ehk rändurid (бегуны, странники) – juhiks oli endine fedossejevlane Jeftim, liikumine sai alguse u 1715, keskus kujunes Jaroslavlis, pidasid riiki, seadusi, raha ja kõiki ametlikke dokumente Antikristuse märkideks.
- spassovlased ehk eitajad ehk netovetsid (нетовцы) – liikumine tekkis 18. sajandil Kerženi metsades, eitasid vaimulikke ja sakramente, taotlesid vahetut sidet Kristuse-päästjaga; uskusid, et Antikristus oli sõna otseses mõttes teatud isiku kujul maailmas valitsema asunud; jagunesid omakorda mitmesse harru; keskus Kesk-Volgamaal
- novospassovlased
- tšasovennõid, ka perekondlased (часовенные, семейские) – Siberi haru, varem tunnistasid preestreid, mitteristijad; liikumine tekkis 19. sajandi algul
- skopetsid – praktiseerisid meeste kastreerimist ja naistel rindade eemaldamist seksuaalse karskuse tagamiseks
- duhhoboorid – eitasid kolmainsust
Lisaks kahele peamisele lahule tekkis 1801 ühisusuliste liikmine (единоверцы), kes nõustusid kuuluma Vene Õigeusu Kiriku alla, kuid säilitasid oma vanad tavad. Praeguseks on neil Moskvas ja Kesk-Venemaal kokku kolm kogudust.
Erinevate õpetuste vahel valitseb küllalt suur lahkmeel; ainsad, kes on omavahel suhteliselt heades suhetes, on pomoorlased ja fedossejevlased. Oikumeenilist liikumist vanausuliste seas praktiliselt ei ole.
[redigeeri] Kombed
Vanausulised ei tunnista Nikoni reformidega tehtud muudatusi liturgias ja rituaalides. Nad löövad endiselt risti ette kahe sõrmega, kasutavad reformide-eelset pühakirja ja lauluraamatut. Jumalateenistustel lauldav koorilaul on ühehäälne, kasutatakse spetsiaalset arhailist noodikirja. Ristimine vanausuliste moodi toimub ristitava kolme üleni vettekastmisega. Kasutatakse vana bütsantslikku ikoonimaalimisstiili, kasutatakse ka väärismetallist ja reljeefseid ikoone. Ei austata pühakuid, kes on pühakuks tunnistatud pärast 1666. aastat, kuid austatakse mõningaid oma pühakuid (nagu Avvakum Petrovitš), keda omakorda ei tunnista õigeusk. Lastele valitakse nimed kirikukalendrist.
Jumalateenistused on pikad. Eriti konservatiivsed vanausulised nõuavad, et jumalateenistusel tuleb kanda traditsioonilisi palverõivaid. Naistel on nõutav pikk seelik ja pearätt, mida ei sõlmita, vaid kinnitatakse haaknõelaga. Palvetades tehaks rohkelt kummardusi, sealhulgas maani kummardusi, mille ajal käed toetatakse väiksele vaibakesele (podrutšnik). Palvehelmesteks on lestovka, mis koosneb väikestest riiderullikestest helmestest (17 rulli 17 prohvetliku ettekuulutuse auks, 33 on Kristuse eluaastad, 40 tähistavad Kristuse paastumist ja kiusamist kõrbes, 12 rulli kaheteistkümne apostli mälestuseks) ning neljast kolmnurksest labast (sümboliseerivad nelja evangelisti).
Rangemates sektides pole meestel lubatud habet ajada, ei tohi juua kohvi, mõnes harus ka musta teed, suitsetamist peetakse patuks. Eriti ranged vanausulised ei jaga isegi oma toidunõusid ja tarbeesemeid võõrausulistega.
[redigeeri] Olukord tänapäeval
Tänapäeval elab vanausulisi Venemaal, Eestis, Lätis, Leedus, Rumeenias, Poolas, USAs, Brasiilias, Argentinas, Uruguais, Paraguais jm. Kokku võib neid olla paar miljonit. Venemaal taastatakse vanausuliste kirikuid, kuid kogudused oma vara tagasi ei saa.
[redigeeri] Vanausulised Eestis
Esimesed vene vanausulised ilmusid Peipsi rannikule Mustvee ja Kallaste kandis 17. sajandi lõpus. 18. sajandi algul tegutses Räpinas mõnda aega vanausuliste klooster. 18. sajandi lõpus asus Peipsiveere kaluriküladesse arvukalt vanausulisi Vitebski ümbrusest, Novgorodi ja Tveri kubermangust. Peamiselt olid need fedossejevlased ja pomoorlased. Ehitati mitmeid palvemaju. Novgorodist Eestisse põgenenud kaupmees Nikitin ja üks Moskva bojaar tõid kaasa kirikuraamatuid ja muid liturgilisi tarvikuid. Nikolai I valitsusajal vanausuliste pühakodasid suleti ja lammutati. Keelati vanausu tavade kohaselt ristida, laulatada ja matta. Asutati kirikukoolid, kus lapsi õpetati õigeusu vaimus. Säilis vaid üks palvemaja Kasepää külas. Võimude surve nõrgenedes hakkasid vanausulised organiseerima salajasi "tädikoole", kus anti vanausu õpetust. Tüdrukuid saadeti Peterburi ja Pihkvasse õppima lugemist, koorilaulu ja ikoonide tikkimist. Käsitsi paljundati vanu käsikirju.
1920.–1930. aastail oli Eestis kümme tuhat vanausulist, kes moodustasid 12 kogudust Peipsimaal, Tartus ja Tallinnas. Regulaarselt toimusid vanausuliste kongressid, tegutses kesknõukogu, ehitati uusi palvekodasid.
Nõukogude võim likvideeris vanad kultuurharidusseltsid ning alustas repressioone vaimsete liidrite vastu. Kolhoosikord lõikas läbi vanausuliste elukorralduse majanduslikud juured, nende külad tühjenesid. Palvemajades käimist jätkasid peamiselt naised ja eakamad inimesed. Vanausu taassünd algas 1995. aastal, kui taastati Eesti Vanausuliste Koguduste Liit. Eestis on registreeritud 11 vanausuliste kogudust – 9 Peipsimaal, Tallinnas ja Tartus kummaski üks.
Eestist on pärit tuntud vanausu ikoonimaalija Gavriil Frolov (1854–1930) ning tema õpilased Pimen Sofronov (1898–1973) ja Mark Solntsev (suri 1958).
[redigeeri] Muud
Kuigi vanausulised ei olnud reformijad, vaid reformile vastuseisjad, on ajaloos neid vaadeldud kogu Euroopat hõlmanud reformatsiooniprotsessi osana ning ka nende ideoloogias on palju ühisjooni rangete protestantlike usulahkudega (amišid, hutteriidid, mennoniidid jt).
