Hinduism
| Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
Hinduism on Indias levinud usund, üks suurtest India päritoluga usunditest budismi, džainismi ja sikhismi kõrval. Hinduismi peetakse ka usundite kogumiks, sest ta sisaldab erinevaid jumala- ja lunastusekäsitlusi. Hinduismi tunnistajaid nimetatakse hinduistideks või ka hindudeks.
Hinduism on India rahvuslik usund, sest ta on lahutamatult seotud India kultuuri, ajaloo ja elulaadiga.
Hinduismil on maailmas umbes miljard pooldajat. Ta on pooldajate arvult kolmas usund maailmas. Indias on umbes 80% protsenti elanikkonnast hinduistid. Alates Briti ülemvõimust Indias on hinduismi tuttavaks teinud Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Migratsiooni tõttu on hinduistlikke templeid rajatud paljudes maades.
Hinduism on väga salliv: ainus nõue on tunnistada veedade autoriteeti. On palju erinevaid suundi. Hinduismil puudub ühtne organisatsioon, vaid on palju sarnase aluse ja ajalooga organisatsioone. Hindu leiab oma jumala umbes 3 miljoni jumala ja jumalanna seast. Neist enamiku kultus on kohaliku iseloomuga.
Pole dogmasid ega usutunnistusi. Õpetusel elust, surmast ja lunastusest (vabanemisest) on siiski palju kokkulangemisi.
Hinduism võib olla maagiline või ka filosoofiline.
Hinduism on sünkretistlik: hinduist võib tunnistada korraga mitut voolu.
Hinduismis puudub Jumal ühtse isiku või jõuna. Puudub ka kindel rajaja nagu Jeesus kristluses või Buddha budismis.
Sisukord |
[redigeeri] Hindu mõiste
"Hindu" tähendas algselt Induse jõge, seejärel ka seda ümbritsevaid alasid ja nende asukaid. Seetõttu on hindu all mõistetud lihtsalt India elanikku. Juba Pärsia kuningas Kyros II ja hiljem Aleksander Suur nimetasid sealset ekanikkonda Induse jõe järgi.
Asi muutus, kui alates 8. sajandi algusest islamiusulised Indiat vallutama hakkasid. Muslimid, kes Indiasse elama asusid, ei nimetanud ennast hindudeks (indialasteks), vaid kasutasid seda sõna ainult India mittemuslimitest elanike kohta. Islamiusku pöördunud indialasi nimetati "hindustani". Nõnda omandas algselt puhtgeograafiline mõiste religioosse tähenduse: hindu mõiste ei olnud seotud konkreetsete uskumuste ega tegudega, vaid islamiusku mittekuulumisega.
[redigeeri] Ajalugu
Hinduism on tekkinud pika ja keerulise arengu tulemusena. Tema juured ulatuvad umbes 3000 eKr õitsele puhkenud Induse kultuuri. Umbes 3000– 1500 eKr eksisteeris Induse jõe orus Harappa ehk Induse põlluharijate linnakultuur, mille kandjad olid ilmselt draviidid.
[redigeeri] Varajane faas: veedade usund
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse indoeuroopa päritoluga karjakasvatajatest sõjakad aarialased, kelle usundit nimetatakse veedade usundiks ehk veeda usundiks.
Vedade usund oli polüteistlik ohverdamisreligioon. Püüti saavutada õnne eelkõige maapealses elus.
[redigeeri] Teine faas: brahmanism
Brahmanism oli preestritekeskne ohverdamisreligioon. Preestriteks olid brahmaanid.
Eesmärgiks oli säilitada maailma korrastatus ohvritoimingus tekkiva imeväe abil. Jumalate roll oli väike.
[redigeeri] Kolmas faas: hinduism
Hinduism tekkis 1. aastatuhande keskel eKr brahmanismi reformimise tulemusena.
[redigeeri] Pühad tekstid
Vanimat ja usuliselt kõige väärtuslikumat kirjandust nimetatakse veedadeks. Veedasid jaotatakse kolme rühma:
1. Veeda hümnid
Hinduismi pühad raamatud on veedad (veeda = teadmine). Preestrid (brahmaanid) säilitasid neid algperioodil suulise pärimusena. Veeda hümnid - ohvri-, palve- ja ülistuslaulud, loitsud. Vanim on Rigveeda. Veedad tekkisid vahemikul 1200-800 eKr.
2. Brahma raamatud
Brahma raamatud - veedade seletused, preestrite rituaalsed käsiraamatud. Tekkisid umb. 1000-800 eKr.
3. Upanišaadid (ka Vedânta ehk Veedade lõpp)
Brahma raamatute kommentaarid - usundifilosoofilised teosed. Tekkisid 800-600 eKr. Upanišaad = istudes kuulamine, retsiteerimine.
Hilisemad pärimused: eeposed Ramâjana ja Mahâbhârata. Viimasesse kuulub Bhagavadgîtâ (Jumala laul). Tekkisid umbes 400 eKr - 400 pKr.
[redigeeri] Õpetuse alused
Õpetus on üheaegselt
Polüteistlik, sest on palju jumalusi,
Monistlik, sest tunnistatakse keskse printsiibina braahmanit ehk maailmavaimu,
Panteistlik, sest on voole, mille järgi kõik on jumal ja jumal on kõiges,
Monoteistlik, sest on voole, mille järgi ainus tõeline jumal on Brahma ehk Îðvara (Issand),
Ateistlik, sest on voole, mis jumalaid ei tunnista.
Jumalaid on miljoneid. Tähtsaimad on Brahma (looja, keda sisuliselt ei teenita), Vishnu ja Šiva.
Ajakäsitus on tsükliline. Brahma päev on maailma kestmine terveid ajastuid, siis maailm hävib ja saabub Brahma öö (mitteolemine). Nii on olnud ja nii saab jälle olema.
[redigeeri] Peasuunad
Hinduismis on kolm peasuunda:
[redigeeri] Višnuism
Keskne on maailma hoidja ja armastuse jumal Višnu, kel on avataarad ehk kehastused. Tähtsamad avataarad on Rama ja Krishna. Krishna on oluline tegelane Bhagavadgîtâs. Lakšmi, Hanuman. Levinud eriti Põhja-Indias. Tunnuseks on 3 püstjoont laubal.
[redigeeri] Šivaism
Keskne on neljakäeline tantsiv, hävitav ja loov jumal Šiva. Ganesha, Parvati, Kali, Durga. Tunnuseks 3 horisontaaljoont laubal.
[redigeeri] Šaktism
Šakti on jumalik, loov vägi, mis korrastab maailma ja hoiab kaose (tamas) eest. Kasutatakse palju mantraid (võimsaid loitse). Palju erinevaid voole ja filosoofiaid.
Braahman - maailmavaim, maailmakõiksus. Aatman - indiviidi hing, mille ajutine asupaik on inimkeha. Eesmärk on jõuda arusaamisele, et aatman on braahmaniga üks ja seesama, ja ümbersündide läbi lõpuks ühte sulama.
Karma seadus. Selle järgi inimese eelmise elu tegude summa määrab ära selle, kellena ta järgmisena sünnib. Karma seadus välistab andestuse.
Sansaara - inimese hinge uuesti sündimine uutesse eludesse vastavalt karma seadusele: vooruslikum elu viib paremasse sündi, halvem elu viib halvemasse sündi. Andestust ei ole, ebavooruslikkus lunastatakse vaid halvema sünniga. Siit tuleneb siinpoolse elu isiklik fatalism - vaesust ja õnnetust peetakse karma seaduse täitumiseks - eelmises elus halvasti elatu tulemuseks. Heade tegude tegemine võimaldab aga parema sünni.
Tähtsamad vabanemise teed: Inimese eesmärk on vabaneda sansaarast ja ühineda braahmaniga - mokša ehk vabanemise saavutamine. Selle saavutamiseks on erinevaid õpetusi.
[redigeeri] Ülesehitus
[redigeeri] Veedaanta
Tekkis VIII-IX saj. Rajaja Samkara. Ainult braahman on reaalne ja maailm vaid illusioon. Kui inimene saab üle teadmatusest, saavutab ta ühinemise braahmaniga.
Kolm teed:
- Teadmiste tee ehk upanišaadide uurimine.
- Tegude tee ehk õige käitumine ja rituaalise sooritamine.
- Armastuse tee ehk jumalusele andumine.
[redigeeri] Samkhya
Inimese tõeline vaimne loomus on eksituse tõttu langenud materiaalse küüsi. Vabanemine on hinge vabanemine mateeria ahelatest. See viib läbi tunnetuse arendamise. Gnostitsistlik õpetus. Jumalaid ei tunnistata.
[redigeeri] Jooga
Praktikad olemas juba veedade ajastul. Õpetuse rajas Patandzali umbes 200 eKr. Eri viisid:
- Radzajooga ehk teadmiste jooga.
- Mantrajooga ehk loitsude jooga.
- Hathajooga ehk asenditejooga.
Joogi puhul on tähtis mõõdukus kõiges, kõlbeline elu, füüsilise ja vaimse tasakaal.
[redigeeri] Kultus
Jumalateenistus väga individuaalne - kodus, looduses või templis. Erinevused tulenevad sellest, millisesse kasti inimene kuulub või kus ta elab. Palvetatkse kodudes, templites ja gurude- usuliste õpetajate juures. Templiteenistust viivad läbi brahmaanid. Ohverdamine. Protsessioonid. Palverännakud Gangese äärde Varanasi. Ahmisa ehk vägivallatuse idee ja selle rakendamine. Perekondlikud pidustused üleminekuriitustena. Rahvapeod. Taimetoitluse populaarsus. Loomade austamine. Lehm kui elu andev ema. Templite välisseinu kaunistavad skulpuuride read, nede vahel seinamaalid jumalustest. Maalingutel kirjutatakse koos jumalustega kapühasid loomi, taimi ja sümboleid.Hinduistlik kunst peegeldab India kultuuris, ajaloos ja religioonis esinevat erinevuste ja vastandite kooseksisteerimist. India kunsti saab mõista hinduismi mõistmise põhjal. Hinduism on tihedalt läbipõimunud ka muusikas. Tähtsamad musitseerimisinsrumendid on sitar ja tabla.
Elu 4 etappi:
- Õppimise aeg
- Kodu ja pere loomise aeg
- Erakuna elamise aeg
- Kerjava askeedina rändamise aeg. Eriti levinud kõrgemates kastides.
[redigeeri] Hinduistliku ühiskonna eripära
Kastid (sanskriti keeles: varna) - suletud ühiskonnakihid, kuhu kuulutakse sünnipäraselt, kuid kust vastavalt oma karmale on võimalik järgmises elus liikuda kõrgemale või madalamale.
NB! Ei vasta traditsioonilistele seisustele euroopalikus mõttes.
Varna = värv (märk otsa ees). Casta = seisus (portugali k). Portugali maadeavastajad, kes jõudsid 15.-16.saj. Indiasse, hakkasid varnasid nimetama lähima omakeelse vastega.
(1) brahmaanid ehk preestrid, (2) kšatrijad ehk valitsejad ja sõdurid), (3) vaišjad ehk põlluharijad, kaupmehed, pankurid ja käsitöölised, (4) shuudrad ehk teenijad, varem ka orjad. Jagunevad paljudeks alamkastideks.
Kolm kõrgemat kasti pärinevad aarja ajastust, neljas tekkis pärast Indiasse jõudmist alistatud rahva baasil. Seadustati Manu seadustes II sajandil.
Väljaspool kaste - haridzanid ehk puutumatud, kes teevad roojaseks peetavaid töid. Ka neil on palju alamkaste.
Igal kastil on oma dharma ehk jumalik korraldus ja kohustused.
Mahatma Gandhi. India iseseisvusliikumise vägivallatu vastupanu juht 20. sajandi I poolel. India saavutas 1947. aastal sõltumatuse.
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Kirjandust
- BHAGAVADGÎTÂ. Sanskr. k. tlk. L.Mäll. Loomingu Raamatukogu, 40/41, 1980. Teine väljaanne: Tartu, Biblio, 2000.
- Mahatma GANDHI. Maailm on väsinud vihkamast. Loomingu Raamatukogu, 41, 1969.
- MÜTOLOOGIAD kogu maailmast. Tln., Avita, 2002. Lk. 92-103 ISBN 9985206401
- R.K. NARAYAN. Jumalad, deemonid ja teised. Tln., Eesti Raamat, 1990. ISBN 5450007361
- Jawaharlal NEHRU. India avastamine. Loomingu Raamatukogu, 24-26, 1978.
- Leo NORMET. Indiat leidmas. Tln., Eesti Raamat, 1977.
- ŠUKASAPTATI. Sanskr. k. tlk. L.Mäll. Loomingu Raamatukogu, 12/123, 1983.
- VETÂLA kakskümmend viis juttu. Sansk. K. tlk. L.Mäll ja U.Masing. Tln., Eesti Raamat, 1969.
