Missa
| Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
See artikkel räägib missast kui jumalateenistusest; missa kui iseseisev muusikateose kohta vaata artiklit Missa (muusika)
Missa on armulauaga jumalateenistus katolikus kirikus. Samatähenduslikud on ka mõisted liturgia ning euharistia.
Järgnev kirjeldus käib selle liturgia kohta, mis võeti kasutusele Vatikani II kirikukogu (1962-1965) reformi tulemusena 1970. aastal. Selle kõrval eksisteerib aga ka jätkuvalt edasi traditsionalistlik Missa.
Missa algab tavaliselt koguduse lauluga, mis on ülistus ja tänu Jumalale. Seejärel, kui preester (õpetaja) ja kogudus on teineteist tervitanud, on inimestel Jumala halastusele lootes võimalus tunnistada oma eksimused ja patud.
Pärast pattude andekssaamist tänab kogudus taas Jumalat ning laulab Tema kiituseks inglite laulu Luuka evangeeliumist: "Au olgu Jumalale kõrges ja rahu maa peal hea tahtega inimestele." Seejärel palvetab preester koguduse eest ja jumalateenistuse kordamineku pärast – selle pärast, et püha missa poleks mitte lihtsalt koguduse koosolek, vaid tõeline kohtumine Jumala ja inimeste vahel.
Missa järgnevat osa nimetatakse sõnajumalateenistuseks – loetakse pühakirja.
Tavaliselt loetakse kolm lõiku piiblist: esimene mõnest Vana Testamendi raamatust, teine Uuest Testamendist apostlite kirjade hulgast (epistel) ja kolmas Uuest Testamendist mõnest evangeeliumist.
Nende pühakirjalugemiste vahel võib kogudus Jumalale taas tänu laulda, kasutades selleks mõnd psalmi (vaimulikku laulu) Vanast Testamendist, laule kiriku lauluraamatust ja kiitusesalmi, mille keskmeks on heebreakeelne hüüe "Halleluuja!", s.t."Kiitke Issandat!" Pühakirjalugemiste põhjal peetakse jutlus, milles püütakse jumalasõna tänapäevasele inimesele mõistetavalt kokku võtta.
Jutlusele järgneb tavaliselt paariminutiline vaikus, mille kestel saab iga kirikuline kuuldu üle mõtiskleda. Seejärel kõlab pidulik usutunnistus. Pühapäeviti kasutatakse tavaliselt Nikaia usutunnistust, mis on kristliku usu lühike kokkuvõte ja pärineb 4. sajandist. Pärast usutunnistust loetakse eestpalved – kogudus palvetab terve maailma, kõikide inimeste ja iseenda pärast.
Eestpalvetele järgneb jumalateenistuse tähtsaim osa - armulaud ehk Pühim Altarisakrament. Kristlaste uskumuse kohaselt on armulaud söömaaeg, milles, võttes vastu leiba ja veini, saadakse osa Kristuse Ihust ja Verest. Armulaud on kristlaste jaoks Issanda söömaaeg – see, et süüakse Issandaga ühes lauas, väljendab kristlaste sügavamat ühtekuuluvust Jumalaga. Nõndasamuti tähistab armulaud kõigi nende inimeste ühtekuuluvust, kes sellest osa võtavad – ja mitte ainult oma kogudusekaaslastega, vaid kõigi kristlastega üle kogu maailma, ja ka nendega, kes on siit ilmast juba lahkunud.
Armulauale järgneb taas vaikus järelemõtlemiseks, süvenemiseks ja palvetamiseks. Seejärel palvetab preester terve koguduse nimel lõpupalve, tänades Jumalat kuuldud Sõna ja vastuvõetud armulaua, s.t. kogu missa eest. Missa lõppeb rahu soovimisega. Tavaliselt laulab kogudus seejärel lõpulaulu.
